Põrkasin ühel päeval Sõmerpalu poes juhuslikult kokku oma naabri Aivari, tema naise Kaie ja nende kahe tütre, Kristeni ja Mariga.
Minu naise poeg Uku Suviste oli just saabunud tagasi Ameerikast ja tõi mulle külakostiks kaasa pähklivõid. Uku pidi Floridas kokku saama ansambliga Take Six ühe muusikalise projekti küsimuses, aga samuti kohtus ta mõnede meediategelastega New Yorgis. Mainisin oma facebook´i leheküljel, et Uku läheb Orlandosse Floridasse ja kohe vastas mu keskkooliaegse parima sõbra väike õde Linda (nüüd on ta muidugi täiskasvanud naine), et tema ämm ja äi elavad Orlandos ja oleksid väga rõõmsad, kui saavad Ukut vastu võtta. Edastasin selle info kohe Ukule, kes võttiski nendega otse kontakti.
Hiljem tuletas mu õde Pia mulle meelde, et minu teise õe, Irja poeg ja tütar elavad samuti sealkandis. Jah, vahel ei ole ma just kõige teravam nuga köögiriistade sahtlis. Juba Floridas olles helistas Uku mulle Skype´iga ja teatas, et tema vastuvõtjad on maailma kõige soojemad ja sõbralikumad inimesed. Eks siis pähklivõi oli mulle tänuks kaasa toodud. Pähklivõi kõrval, muide, tunnen ma Eestis puudust veel ka Macadamia pähklitest ja värsketest bagel’itest.
Tagasi kohtumise juurde Sõmerpalu poes. Seisin parajasti moosiriiulite juures, et Uku toodud pähklivõi kõrvale moosi valida, kui naabrid minu juurde astusid. Kaie naeris, öeldes, et minu Ladat poe ees on võimatu mitte märgata. Eks ta ole – iga otsuse taga on tänapäeval ikka raha. Mooside seast oli raske valikut teha. “Pannkoogimoos” on peamiselt õuntest tehtud, vaarikamoos on parem, aga kaks korda kallim. Tegin valiku siiski “Pannkoogimoosi“ kasuks, sest õunad mulle meeldivad ja raha osa otsustamisel pole ka tähtsusetu.
Aivar ja Kaie kutsusid mind laupäevaõhtuks enda juurde kalasuppi sööma. 1990. aastate algul töötas ta Tallinnas politseinikuna, täna peab ta oma isatalu. Tema talu kõrval asub Keema järv, sügavuselt kuues järv Eestis. Tavaliselt püüabki ta kalu Keema järvel, aga külma tõttu on seal vähe hapnikku ja Aivar käib kala püüdmas Peipsi järvel. Kristeni jutu järgi oli isa püüdnud juba nii palju kala, et tal oli tohutu suur kast neid täis. Aivar meelitas mind veel ka sellega, et Kaie olevat küpsetanud vastlakukleid. Kohe meenus mulle, et eelmisel nädalal saatis Kaie mulle purgi maasikamoosi, mille ma ühe korraga ära sõin. Nüüd kahetsesin, et ma polnud natukenegi alles jätnud, et seda koos pähklivõiga maiustada.
Paar nädalat tagasi tõi Aivar mulle koti jahu, mõned lambakondid ja rasva, et ma koerte jaoks toitu teeksin. Kui sul pole töötavat talu või restorani, läheb kasside ja koerte pidamine üsna kalliks. Ja kui peremees on veel ka taimetoitlane, nagu olen mina, siis pole vaestel loomadel üldse mingit lootust paremale ninaesisele!
Kui laupäevaõhtul kalasupp söödud sai, pakkis Aivar mulle kaasa veel oma aia kapsast, porgandeid ja sibulaid. Ta teadis, et kartuleid on mul veel sügisesest saagist alles, oli ta ju ise aidanud neid maha panna ja üles võtta. Nüüd oli mul supimaterjali rohkemaks kui kuuks ajaks.
Magustoiduks oli Kaie küpsetanud koogi. Ma olin juba kaks tükki võtnud ja viisakusest hoidsin end tagasi, et mitte võtta kolmandat. Jälgisin silmanurgast, millal oleks õige aeg käsi siiski ka selle kolmanda tüki järele sirutada, kui ühel momendil said lapsed viimaselegi tükile jaole ja otsas see kook oligi.
Lisaks aiasaadustele pandi mulle kaasa ka Kaie küpsetatud leiba – otse ahjust võetud! See oli nii kuum, et Kaie pidi selle kõvasti rätikusse mässima, et ma oma käsi ära ei kõrvetaks. Õhtu jooksul jõudsime pererahvaga rääkida kõikidest tähtsamatest teemadest: poliitikast, Eesti Energia kasumist, elektriarvetest ja muust.
Kui ma koju jõudsin, ei suutnud ma Kaie leivale vastu panna ja sõin pool otsemaid ära, nii hea oli värskelt ahjust võetud leib!
Minu naabrid siin Kurenurmes – või õigemini Keema külas – on nii soojad ja lahked, eriti uustulnuka suhtes, et ma ei tea, kas ma kunagi suudan neile samaga vastata. Vahel küll tundub mulle, et nad ei võta mind tõsiselt, rohkem nagu don Quijotet, kes tuuleveskitega võitlemise asemel ehitab päikeseparki ja kes muudkui maalib, aga kelle maalid kunagi valmis ei saa.
Michael Wegecsanyi, kes tuli siia Kurenurmele Austraaliast (tema ema on eestlane, isa ungarlane), ütleb ikka, et ta tuli Eestisse, et siia midagi uut tuua, mitte ainult siit endale kasu saada. Ma loodan tõesti, et see ükskord ka juhtub.
Viido Polikarpus
