Mis oleks parem viis austamaks John McCaini kui teha üks tema täitumata unistus tõeks ja asutada demokraatlike riikide liiga, kirjutab Toomas Hendrik Ilves ERR Arvamusportaalis.
Vähesed Ida-Euroopas teadsid või huvitusid John McCaini poliitilisest tegevusest Ühendriikides. Siinkandis oli lahkunud senaator kõige selle sümbol, mida USA juures hinnati: väärtustunne, usk vabadusse, inimõigused ja liberaalne maailmakord.
McCain ei läinud kaasa mantraga “ta on kaabakas, aga ta on meie kaabakas”, mis sageli iseloomustab lääne lähenemist mittedemokraatlikule korrale. Ta seisis autoritarismi vastu kõigis selle vormides, ja nende riikide kõrval, mis vabanesid kommunismist ja selle hilisematest inkarnatsioonidest.
Kohtusin Johniga esimest korda 1993. aastal, mil väisasin Eesti esimese taasiseseisvumisjärgse suursaadikuna Washingtonis tema kontorit, et paluda toetust võitlemaks Vene vägede väljaviimise eest. Euroopa Julgeoleku ja Koostöö Komisjon oli 1992. aasta tippkohtumisel leppinud kokku Vene vägede “kiire, korrastatud ja täieliku” väljaviimise Balti riikidest, kuid Venemaa takistas selle toimumist. Toona ei olnud ei Ühendriikide ega enamiku Lääne-Euroopa liidritel isu tegeleda Venemaa vägede jätkuva kohalolekuga äsjavabanenud riikides. President Boris Jeltsini toetamine oli ülioluline, ja kui see tähendas vähemtähtsaid riikide puudutavate rahvusvaheliste lepete ignoreerimist, siis olgu nii.
McCain, erinevalt paljudest, oli resoluutne: Ühendriigid peavad täitma endale võetud kohustusi. See ei olnud üksnes kohtumisel suusoojaks lausutud seisukoht – seda oleks poliitikul olnud lihtne teha –, vaid seisukoht, mille nimel ta tegutses, naastes regulaarselt teema juurde. Järgmise veerandsaja aasta jooksul otsis ta mind kongeressikülastustel, konverentsidel ja Euroopa visiitidel üles, viis kõrvale ja küsis: “Mida Venemaa praegu teeb?”
Kui Eesti ja teised Ida-Euroopa riigid taotlesid NATO liikmelisust, oli McCain üks meie kõige häälekamaid toetajaid. Ta oli alati valmis andma nõu ja kuulama meie muresid.
Oleks kerge kirjutada McCaini pühendunud toetus kommunistlikust korrast vabanenud Euroopa riikidele tema enda kogemuse arvele pea kuuest Vietnami sõjavangilaagris veedetud aastast ja talle osaks saanud, Genfi konventsiooniga vastuolus olnud piinamistest.
Aga mitte Johni puhul.
Teda tundes, lugedes tema raamatuid, kuulates tema kõnesid on selge, et McCain oli inimene, kel kõige haruldasemad omadused poliitikas: iseloom, väärtustunne ja põhimõtted.
Iseloomuta ei oleks ta keeldunud vangilaagrist vabastamisest. Tugeva usuta põhimõtetesse ja väärtustundesse ei oleks ta võtnud oma karjääri jooksul nii palju ebapopulaarseid seisukohti.
Olin sügavalt kurb, kui kuulsin McCaini kutsutavat “isepäiseks”. See, et vaprus ja usk põhimõtetesse, keeldumine minemast kaasa poliitilise otstarbekuse printsiibiga toob kaasa säärase hüüdnime, räägib poliitika enda kahjuks.
Siiski, ühe erandiga. Kui kõneleda tema huumorist, oli McCain tõepoolest isepäine. Ta rikkus kõiki reegleid, mille järgi Ühendriikide senaator peaks käituma. Ei mingeid valjuhäälseid deklaratsioone või teeseldud huvi, ei mingit “tere-meeldiv-kohtuda” rutiini. Meie ühised õhtusöögid, ametlikke suhtlusnorme rikkuvad, tõid seal osalenutele naerupisted. Palju enne seda, kui ta tegi seda avalikult, nimetas ta Venemaad omavahelises vestluses “bensiinijaamaks” – lihtne metafoor, kuid nii elegantne,
värske ja tabav.
Kui jutuks tulid tõsisemad teemad, inimõigused ja vabadus, oli McCain kõige tõsisem ja kirglikum riigiteenistuses olev ameeriklane, keda tean. Johni jaoks ei olnud vabadus kunagi loosung. Ta teadis lähedalt ja detailideni, mida autoritaarsed režiimid teevad ja kellele. See jättis ka minusse jälje.
Kui kümme aastat tagasi otsustasime Poola president Lech Kaczyńskiga, et peame lendama Venemaa invasiooni alla langenud Gruusiasse, ütlesin kolleegidele: “Me peame tegema seda, mida John McCain on teinud meie riikide heaks”. Kaczyński nõustus: “Täpselt.”
Jah, külma sõja järgse perioodi suurim üleatlandiliste suhete eest seisja väärib uue NATO peakorteri nimetamist tema järgi. Kuid parim tunnustus John McCainile oleks, kui maailm järgiks tema eeskuju ja pärandit: poliitilist julgust. Julgust seista nõrkade ja allasurutute eest, kui on lihtsam seda mitte teha. Julgust kaitsta poliitilisi oponente, kui neid rünnatakse ebaõiglaselt. Julgust mitte üksnes võtta ebapopulaarseid seisukohti, vaid ka nende alusel tegutseda. Minna sinna, kus vabadus on ohus. Öelda autoritaaridele, et nad käituvad halvasti. Ja olla valmis seisma silmitsi tagajärgedega. Kümme aastat tagasi tahtis McCain luua “demokraatlike riikide liiga”, mis tooks kokku riigid, mis on ehitatud vabadele ja õiglastele valimistele, õigusriigi põhimõttele ja inimõigustele, “vastustamaks despotismi, fašismi ja totalitarismi kurjust”. Toona ei olnud tema ettepanekul kaugele ulatuvat tulemit. Praegu on demokraatlikud valimised ohustatud rohkem kui kunagi varem viimaste aastakümnete jooksul, ohu allikas neis riikides on sarnane. Venemaa ja Iraani sõjalised häkkerirühmitused ning riigifinantseeritud sotsiaalmeedia trollivabrikud õõnestavad aktiivselt demokraatiat, sekkuvad valimistesse, külvavad poliitilist vastandumist ja kaost. Mis oleks parem viis austamaks John McCaini kui teha üks tema täitumata unistus tõeks.
Artikkel ilmus algselt väljaandes POLITICO ja avaldati ERR Arvamusportaalis autori loal.
Eestit esindavad Ameerika Ühendriikide senaatori John McCaini matusetseremoonial Washingtonis välisminister Sven Mikser ja kaitseminister Jüri Luik, kinnitasid välis- ja kaitseministeeriumi pressiesindajad 29. augustil BNS-ile.
ERR-i andmetel osaleb matuseteenistustel ka president Toomas Hendrik Ilves, kes on saanud senaatori perekonnalt isikliku kutse.
