Prohvet Jesaja kirjutas:
“Rahvas, kes käib pimeduses, näeb suurt valgust. Sest neile sünnib laps, kelle õlgadel on valitsus. Suur on valitsus ja otsatu on rahu Tema kuningriigi üle.” ( Jesaja 9: 1.5.6.)
Jõulupüha on nii suur kui ka väike püha. Jõulud valitsevad üle rahvaste, kultuuride ja kommete. Jõulud tulevad meie kodudesse, olgu see suur või väike ning jõulud on meie igaühe südames. Jõulude välised märgid täidavad linnade ja asulate tänavapildi. Jõuluvalguste sära on nähtav poodides ja ostukeskustes. Kajavad jõululaulud, mis räägivad oma keelt kas jõulude sümbolitest või Kristuse sündimisest. Kas teadlikult või teadmata tähistatakse Kristuse suurt sünnipäeva.
Jõulude sümboliks on ka särav küünal, mis on meie rahvale säranud nii rasketel kui ka rõõmsatel aegadel, nii Siberi vangistuses kui ka pagulaslaagrites, lapsepõlve kodus või võõrsile rajatud elukohtades.
Jõulude küünal on Kristuse küünal, mis on põlenud ja põleb meie südametes vägevamana kui jõulude salgajate ja põlastajate pimeduse vägi.
Kristus, jõululaps, on teinud jõuludest suure, väga suure, suure rõõmupüha. Kristuse, Jõululapse, riik ja vägi on igavene, hävitamatu. Ühineme laulma jõuluõhtul kirikutes ja kodudes või isegi reisiteedel:
“Täna on ju rõõmupüha, kallim kallimatest see!
Sellel öösel sündis ilma Jeesus, jõululapsuke!”
õpetaja Thomas Vaga
