11,000 eestlast; 16,000 lätlast ja 18,000 leedulast rebiti vägivaldselt oma kodudest 1941. a. 14. juuni öösel, lukustati loomavagunitesse ja saadeti Siberi poole teele. Sihtkohaks kauged tundmatud kolkad, kus ainsaks kaaslaseks ebainimlikes tingimustes oli lootus ellu jääda, et ühel päeval taas kodumaale naasta. Tollest kohutavast päevast on möödas 70 aastat, aga meil ei lähe see meelest. See on sünge lugu kolme väikerahva ajaloos, aga me tahame seda mäletada ja elus hoida, sest vaid nii saame hinnata oma tänast vabadust ja tugevana seista, et midagi nii vägivaldset eales ei korduks.
Pühapäeval, 12. juunil oli Eesti Majja juuniküüditamise mälestusteenistusele kutsutud eestlasi, lätlasi ja leedulasi, et mäletada neid kümneid tuhandeid lahkunuid ja olla toeks nende peredele ja lähedastele.
Teenistuse alguses toodi sisse lipud, sinisel taustal valged tähed ja punase-valge triibud, kollarohepunane trikoloor, punavalgepunane trikoloor ja meie sinimustvalge, kõik ilusad värvid, vabade riikide värvid. Lauldi Ameerika hümni “The Star-Spangled Banner”.
Avasõna tervituses mainis Läti Luteri kiriku õpetaja Davis Kaneps, et toimunut meenutades tulevad meile silme ette ahelad, kitsad kambrid, okastraadiga aiad ja lõputud rööpad. Nii nagu Jumal andis inimesele ande taguda rauda, et valmistada neist ahelad, on ta ka teinud võimalikuks, et ahelad ühel päeval roostetavad, muutuvad nõrgaks ja murduvad ning kurjus ei pääse võimule. Me ei tohiks aga meelest lasta minna palveid, mis on meid aidanud vabadust saavutada, vaid jätkuvalt uskuda headusse. Jumala abiga me saame püsida tugevana võitluses kurja vastu. Headus on ainus vastus ja relv kurja üle.
Järgnes palvelugemine Eesti Evangeeliumi Luteriusu kiriku Los Angelese koguduse õpetaja Jüri Pallo poolt, soovides igavest rahu küüditamises hukkunutele, kes kadusid kaugetesse Siberi tühermaadele üksildastesse haudadesse. Tugevust ja lohutust kõikidele pereliikmetele, kes kaotasid oma armsamad. Rahu leinajate südametesse. Paremat arusaamist ja mõistmist rahu säilitamiseks erinevate rahvuste vahel. Õnnelikku ja turvalist tulevikku Balti riikidele Euroopa Liidu koosseisus. Üheskoos loeti Meie Isa palvet.
Mälestusteenistuse peakõneleja oli Hr. Ago Kõrv, kes on teinud märkimisväärset tööd bolševike kuritegude tutvustamisel ja laiemale avalikkusele teadvustamisel. Põgusalt rääkis Hr. Kõrv ajaloosündmustest, mis olid selle vägivalla alguseks ja mis viisid massiküüditamisteni Leedus, Lätis ja Eestis. 94 aastat tagasi, 10. oktoobril 1917, 12 liidrit revolutsioonilisest rühmitusest, kes kutsusid endid bolševikeks, otsustasid haarata Venemaal võimu. Keegi ei valinud neid, nad valisid end ise. Et võimul püsida, algatasid nad rünnaku, mis on ajaloos üks julmimaid ja suuremahulisemaid. Ajavahemikul 1917 kuni 1969 tapsid bolševikud 66 miljonit inimest.
Harva me mõtleme neile 66 miljonile inimesele, need on justkui unustatud miljonid. Ometi olime meiegi osa neist, kui 70 aastat tagasi bolševikud otsustasid võimu haarata, likvideerides me riigilt liidrid ja eliidi. Plaan oli küüditatud saata kodumaalt võimalikult kaugele, kust nad enam tagasiteed ei leiaks. Enamus neist ei leidnudki, sest julmades tingimustes ja näljaga võideldes ei suudetud ellu jääda. Küüditamise otsus oli tehtud juba kaks aastat varem, 1939, kui Saksamaa ja Venemaa sõlmisid Molotovi-Ribbentropi pakti. Selle salajase aktiga jaotati Ida-Euroopa nende kahe riigi vahel, nii et Saksamaa saab Lääne-Poola ning Ida-Poola, Eesti, Läti, Leedu ja Soome jäävad Venemaale. Vaid nädal pärast selle lepingu allkirjastamist oli Poola vallutatud. Venemaa esitas ultimaatumi esimesena Eestile. Hoolimata Eesti püüdlusest väljaspoolt abi paluda, ei tulnud seda. Mitte keegi ei pidanud Eestit nii oluliseks, et tema eest seista. 28. septembril 1939 oli Eesti sunnitud Venemaale alla andma. Sama tegid Läti ja Leedu. Ka Soome sai Venemaalt ultimaatumi, kuid lükkas selle tagasi ning samal päeval Venemaa ründas Soomet. Soome kaitses end kangelaslikult, kuid oli pärast kolme kuud sunnitud Venemaalt rahu paluma. Soome kaotas suure hulga oma territooriumist ja pidi maksma miljonites hüvitust, aga säilitas iseseisvuse. Eesti, Läti ja Leedu oleksid tahtnud teha sedasama, aga nende poliitiline situatsioon oli erinev Soomest. Saksamaa ei olnud nõus, et Venemaa okupeerib Soome, kuna see oleks pannud ohtu raua transpordi Soomest Rootsi, mida Saksamaal vaja oli. Prantsusmaa ja Inglismaa olid nõus saatma abivägesid Soome, sellist ettepanekut aga ei tehtud kolmele väikeriigile.
On lubamatu et need 66 miljonit ohvrit on unustatud, veelgi lubamatum on, kui takistatakse nende julmade mõrvade uurimist. Kui 1997. aastal hakati Venemaal uurima bolševike poolt 1918. a. mõrvatud tsaar Nikolai II juhtumit, hakati kohe Ameerika Ühendriikides nõudma, et need uurimised lõpetataks. Tekib küsimus, miks peaks keegi takistama nende külmavereliste mõrvade uurimist? 2010. aastal pandi Virginia osariigis püsti ausammas Stalinile, inimeste protesti peale see eemaldati. 2004. a. püstitas Eesti kodanik väikeses külas Eestimaal ausamba, mis kujutas sõdurit kaitsmas Eestit bolševike rünnaku eest 1944. a. Kuju oli pühendatud neile Eesti meestele, kes sõdisid 1940-1945 bolševike vastu, et aidata kaasa Eesti iseseisvuse taastamisele. USA valitsus nõudis selle mälestusmärgi kohest eemaldamist. Miks peaks keegi Ameerika Ühendriikide valitsusest tahtma ausamba eemaldamist, mis ei ohusta kedagi? Sellest järeldub, et bolševism on elus ka tänapäeval ja meil on palju tööd veel vaja ära teha.
Küsite, kas meil häid uudiseid ka on? Jah on. Alates interneti laiemast kasutuselevõtust 1989. a. on saanud võimalikuks teabe levimine ja informatsioon bolševike massimõrvadest on jõudnud üle kogu maailma. Enne 1991. a. iseseisvumist ei olnud just palju raamatuid ilmunud sellel teemal. 1973. a. ilmus inglise keeles Vene autori Aleksander Solzhenitseni romaan “Gulagi arhipelaag”. See oli väga hea raamat, mis informeeris Ameerika ühiskonda bolševike kuritegudest. 1983. a. ilmus “The Baltic States, Years of Independence 1940-1990”, autoriteks leedulane Romuald Misiunas ja eestlane Rein Taagepera. 2005. a. tegi Kanada eestlane Margus Kolga filmi “Gulag 113”, mis jutustab tema vanaisa ellujäämisest ja põgenemisest Gulagi vangilaagrist. 2006. a. dokumenteeris Saksamaa organisatsioon Memorial Gulagi vangilaagrite süsteemi ja avalikustas selle internetis. 2007. a. pandi Washingtonis üles ausammas kommunismi ohvrite mälestuseks. 2008. a. tuli Läti filmidirektor Edvins Snore välja filmiga “The Soviet Story”. Kaks märkimisväärset raamatut Soome autoritelt 2008. a., Juha Rislakki romaan “The Case for Latvia” ja Sofi Oksaneni romaan “Puhastus”. Selle viimase raamatu ilmumisel tõusis Moskvas mäss ja Putini noored saadeti Helsingisse raamatu vastu protestima. Selline reaktsioon aga tekitas suurt huvi raamatu vastu. Raamat on Eesti okupeerimisest ja bolševike kuritegudest.
See, mis juhtus 70 aastat tagasi, ei tohiks kustuda me mälestustest. Bolševike kuritööd on ühed õudsemad ja laiahaardelisemad ajaloos. Hr. Kõrv toonitas, et viies end kurssi nende sündmustega, oskame me õpetada järeltulevaid põlvi ära hoidma selle kordumist.
Vahepalana esines Maarja-Meriste Kivi kahe looga. Uno Naissoo “Mälestusi kodust” ja Alo Mattiiseni “Eestlane olen”. Klaveril saatmas Kaie Pallo.
Järgnesid tervitused kolme riigi aukonsulitelt. Oma pöördumises rõhutas Leedu Vabariigi aukonsul Daiva Navarrette, et kui me isegi mitte ei suuda tajuda seda valu ja kannatust, mida küüditatud läbi elasid, on siiski meie kohus nende mälestus elavana hoida. Leedu preester Torontost oli Los Angelesse tulnud ja maikuu mälestamispäeva teenistusel jaganud oma muljeid hiljutisest reisist Siberisse. Kirjeldades 13-tunnist rongisõitu läbi tühja Siberi, tõi ta võrdluseks selle territooriumi suuruse, mis oma mõõtmetelt on kaheksa korda suurem kui Prantsusmaa ja 64 korda suurem kui Leedu. Pidades ülestõusmispüha teenistust, kohtus ta paljude leedulastega, kes on jäänud sinna elama alates 1940. aastatest. Südamevaluga tuli tal tõdeda, et paljud ei ole oma minevikuga veel suutnud rahu sõlmida ja see takistab neil eluga edasi minemast.
Me ei tohiks silmist lasta oma minevikku, aga me peame vaatama tulevikku. Ja meil on see võimalik. 2006. aastal algatati Leedus projekt Mission Siberia. Projekt koondab igal suvel grupi patriootilisi noori inimesi, kes sõidavad Siberisse, et veeta seal paar nädalat, kohtudes küüditatutega ja nende peredega. Samuti korrastavad nad nende kadunute haudasid, kellel ei ole peret enam lähedal. Sel suvel toimub reis Tomskisse, mis on üks vanim linn Siberis. Kogutakse informatsiooni, et talletada väärtuslikku ajaloopärandit.
Sel aastal ilmus leedulase Ruta Sepetys’e romaan “Between The Shades of Grey”. Lugu jutustab 15-aastase Lena, tema väikese venna ja ema saatmisest Siberi vangilaagrisse. Hiljutises intervjuus ütles romaani autor: “Ma loodan, et me saame seda raamatut kasutada, et õppida lõigukest me ajaloost ja luua rohkem kaitset Balti riikidele. Palju aastaid on Leedu oodanud, et see lugu jõuaks avalikkuse ette. Ma kirjutasin selle raamatu, aga see ei ole minu lugu. See lugu kuulub Leedule ja Balti riikidele, minul on vaid au seda jutustada.” 25. mail oli Washingtonis Leedu saatkonnas raamatu tutvustus ja siseküljele autor kirjutas vaid need kolm sõna – Hope, Love Freedom.
Oma mälestuskõnes pöördus Läti aukonsul Ivars Miculs meie kõigi poole, pannes südamele, et see, mis toimub meie riikidega täna, on meie riigi valitsuse ja iga kodaniku vastutus. Keda me valime oma liidriteks ja kuidas ma tahame edasi minna. Palju on inimesi immigreerunud Balti riikidest ka peale sõda. See, mis aga toimus 1940. aastatel oli inimese jõhker käitumine oma ligimese vastu. Röövides tuhandeid inimesi oma kodudest ja saates neid tundmatusse hääbuma. Mr. Miculs rõhutas, et iga inimese kohus on tunda oma ajalugu ja õpetada järeltulevaid põlvkondi. Ainult siis saame püsida tugevana ja vabana.
Viimasena esitas oma pöördumise Eesti aukonsul Jaak Treimann. On küsitud, et miks on küüditamine ajakohane tänases päevas? See ei ole kerge küsimus. Ühest küljest on kerge sel-lele vastata, sest et see arv inimesi, kes küüditati, on suur protsent võrreldes riigi elanike arvuga. See puudutas peaaegu et kogu riiki. Iga nimi, mis selle kurva sündmusega seotud on, kui see ei ole otseselt me pereliige, on see me naaber, tuttav või lihtsalt sama kandi elanik. See toimus vaid paar põlve tagasi ja meie hulgas on veel selle läbi teinud inimesi. Teisest küljest me peaksime aga endilt küsima, kas see ajakohasus kaob aastatega, kui otseseid sugulussidemeid enam järele jäänud ei ole? Sellele on raskem vastata. Lisaks Nõukogude Liidule on palju teisi totalitaarseid riike, kes on käitunud oma rahvastega sarnaselt. Kui paljud meist pööravad tähelepanu sellele, mis toimub Lähis-Idas, kus paljud inimesed kannatavad iga päev? Kõik me oleme vähemal või rohkemal määral haavatud. Siit võibki tuletada põhjuse, miks küüditamise teema on ja jääb aktuaalseks. Et mitte ainult hoida elusana seda tekitatud kahju ja pärandada seda põlvest põlve, vaid tunnistada et meie ise oleme oma ligimese hoidjad.
Vahepalana esines kandleansambel Tiina Repnau ja Helge Laane koosseisus looga “Memories”. Kahe lauluga esines Mati Riivald, esimeseks looks “American Hymn” telesarjast East of Eden, ja teiseks looks “Kanneldaja lauluke”.
Lõpetuseks võttis sõna Doktor Edgar Kaskla, kes õpetab Kalifornia osariigi Long Beachi ülikoolis politoloogiat. See on üks pidev ja lõputu protsess semester semestri järel, et õpetada miks on see ikka veel nii, et inimesi piinatakse ja tapetakse selle eest, et nende arvamused ja vaated lähevad lahku nende omadest, kes on võimul. Vahel tundub, et isegi ei saa enam asjadest õiget sotti, mis siis veel õpilastest rääkida. Miks on see nii, et inimesed on nii julmad üksteise vastu? Miks on see nii, et hoolimata kõigest koledusest, mis 20. sajandil juhtus, tundub täna, et me ei ole sellest mitte midagi õppinud? Kuidas oleks elu Eestis, Lätis ja Leedus kulgenud kui küüditamist poleks olnud? Me ei tea. Me elasime selle üle ja me teame, mis see tähendab. Me peame seda sõnumit levitama võimalikult kaugele, kõigile rahvastele, kes kannatavad sarnaste sündmuste keerises. Pole vahet, kus paigas vägivald aset leiab, kannatused ja raskused on samad. Me peame leidma selle mis rahvaid ühendab, mitte aga ei purusta.
Välja viidi lipud ja lauldi kõikide riikide hümne.
See oli kurva maiguga päev. Aga kui see on osa meie ajaloost, siis nii see ongi. Olin üks nooremaid saalisviibijaid tol päeval ja kuulates neid sõnavõtte, vajusin mõtisklusse. See kõik oligi nii, õudust tekitav unenägu, mis kahjuks ei haihtunud, kui üles ärkasid. Minu isa sai nelja-aastaseks rongis, pimedas vagunis, reisides 1949. aasta kevadel Siberi tundmatusse, kaasas kümne aastane õde ja ema, kusagil ka isa. Õnneks ei hüljanud see ainuke kaaslane, lootus, meie peret ja aitas neil kõigil elusana kodumaale naasta. Usk Lootus Armastus!
Karin Kuljus
Los Angeles
