Eile oli kolmapäev. Olen selles kindel, sest umbes kell 14.30 kuulsin ma oma koera Mukit haukumas meie naabri Maru Ennu peale, kes sõitis siit jalgrattal mööda, et jõuda autokauplusse, mis tuleb maantee äärde.
Ma olen kogu aeg öelnud, et lähen ka autokauplusse sisseoste tegema, aga siis ma kas unustan ära, et on juba kolmapäev, või siis ei ole mul kodus sularaha, aga kaardiga seal maksta ei saa.
Täna on reede ja mul on kohtumine oma uue partneriga uue ettevõtmise alal – Valdur Tiiduga, kellega meil on plaanis toota päikeseenergiast vesinikku.
Kogu kolmapäevaöö kogusin internetist materjali esitluseks ja olin enda üle uhke, et olin nii vara üles tõusnud ja et ees on veel kogu töörohke päev. Enne keskööd läksin magama. Olin õhtul ka Skype´i teel rääkinud oma tütre ja tütretütrega Ameerikas, see tegi mu meeleolu väga rõõmsaks. Aga mu kontides oli suur väsimus kõigest.
Hommikul ärkasin telefonihelina peale. See oli Valdur Tiit. Ning ma märkasin, et käes on juba reede hommik! Ütlen ausalt – mul pole kõige vähematki aimu, kuhu jäi vahepeal neljapäev?! Mulle turgatas pähe küsimus, kas keegi peale minu pani veel tähele, et sel nädalal jäi neljapäev vahele?!
Kogu möödunud nädal oli täis segadusi. Mu naine Heli oli sõitnud tagasi Tallinna ja muidugi jätnud maha terve pika nimekirja töödest, mida ma pidin tegema või mitte tegema, aga kõik need tööd ootavad veel tänagi minu osavaid käsi.
Ja mu peas tiksub ärev teadmine, et sel nädalavahetusel tuleb Heli jälle maale! Seega peaks mu käed-jalad olema tegemisi täis. Asja helgem külg on muidugi asjaolu, et ma olen end hästi välja puhanud.
Meil maal käib üsna sageli kohalikke külaelanikke, kes vahel ka meie välitualetti kasutavad. Mul ei ole selle vastu midagi. Raamatud aga on mul maal igal pool laiali, ka tualetis.
Olen aastate jooksul niiviisi palju lugenud. Hiljuti lugesin Zbigniew Brzezinski raamatut „The Grand Chessboard“. Üllatusin, kui täpselt ja sisukalt autor valgustab Saksamaa ja Prantsusmaa suhteid Ameerika Ühendriikidega. Ka seda raamatut lugesin ma muidugi välitualetis ja olin jõudnud 79. leheküljeni, kui märkasin oma hämmastuseks, et keegi oli raamatust rebinud välja leheküljed 80–108!
Algul arvasin, et see keegi on sarnase teoga oma vimma minu vastu üles näidanud, sest vahel ma peitun sinna ja loen, kui mu naine on mulle liiga suure töökoorma õlule pannud ja ma enda meelest vajan natuke puhkust.
Järgmisena torkas mulle pähe võimalus, et keegi on anonüümselt oma poliitilist meelsust üles näidanud. Kõige halvem stsenaarium oleks olnud see, kui raamatulehti oleks lihtsalt paberina kasutatud!
Enne kui mu naine viimati maalt lahkus, puhastasin ma keldrit ja leidsin sealt hulga vanu raamatuid ja kaustikuid-vihikuid Heli kooliajast. Korjasin need kokku ja soovitasin Helil hoida need alles, sest lapselastel on tulevikus väga põnev neid vaadata.
Kogu selle kraami seas oli ka „Noorte leninlaste laulik“. Helile tegi laulik palju nalja ja peagi laulis ta sellest ühe laulu teise järel. Aga Leninist enamik laule üldse ei rääkinudki!
Mulle meenusid need laulikud, mille järgi me Lakewoodis skaudilaagris laulsime. Laulsin mõned laulud Helile ette, nagu „Lakewoodi valge liiv“ ja „Teraspoiste marss“. Enamiku nende laulude autoriks oli minu hea sõber, kadunud Jyri Kork.
Nii me Heliga kahekesi laulsime ja tegime tööde vahele puhkepausi.
Aga nüüd pean ma küll leidma, kuhu kadus mul neljapäev, ja mõtlema, mida tarka võis kirjutada Brzezinski neil väljarebitud raamatulehekülgedel.
Viido Polikarpus