Midagi pole öelda – suvi on jõudnud lõpuks ometi kohale, vaatamata sellele, mida kalender näitab – tuhanded sääsed on valmis nõelama ja rohi kasvab nagu mühin.
Eelmisel sügisel sain oma muruniidukiga paarile kivile pihta ja lõhkusin selle lõiketera nii ära, et see meenutas kringlit. Kuna talv oli tulemas, siis otsustasin parandamise edasi lükata ja lasta viimasel rohul rahus kasvada – küll lumi tuleb ja matab enda alla kõik mu probleemid.
Kuna rohi meie talu ümber oli jälle põlvini kasvanud, suundusin ma aita muruniiduki järele. Äkki meenus mulle, et see jäi ju sügisel parandamata! Õnneks on mu naisel Helil koolivend, kes müüb ja ka parandab Võrus neid aiatöös nii vajalikke masinaid. Heli võttiski temaga kontakti. Mees oli natuke pahane, et me seda tööd talle juba sügisel ei viinud, nüüd oli tal ees mitukümmend muruniidukit, mis ootasid parandamist, lisaks arvutu hulk trimmereid. Ma ei tea, kuidas see Helil õnnestus, aga koolivend Peeter oli nõus meie masinat vaatama. Esmaspäeva hommikul viisin ma niiduki Peetri juurde. Peetri pood oli inimesi täis, enamasti uudistati suurt murutraktorit ja mõeldi, kas osta see, millel on GPS või see, millel on automaatpiloot. Mina seisin eemal oma eelmise aasta rohu ja mudaga kaetud muruniidukiga. Peeter viipas mulle sõbralikult käega, vabandas kellegi ees, kellega ta parajasti juttu vestis, ja tuli minu juurde. Surusime kätt ja Peeter küsis otse: „Kus sa novembris olid, kui meil polnud töökojas midagi teha?“ Pobisesin vabanduseks talle midagi vastu, aga piinlik oli mul muidugi oma laiskuse pärast, mis seda rääkida.
Peeter vaatas meie muruniiduki üle ja hakkas siis südamest naerma. Ta kutsus isegi poes olevad inimesed ligi, et näidata neile niiduki kringliks keerdunud lõiketera. Mees võttis välja märkmiku ja kirjutas sinna üles kõik jupid, mida ma pidin ostma, et niiduk korda saaks. Selle peale hakkasin ma ringi vaatama, kas uus niiduk ei tuleks parandamisest odavam. Tahtsin natuke raha kokku hoida, sest juuni keskel lendan koos naisega Ameerikasse, kus elu on veel kallim, kui see on siin.
Väljas auto juures helistasin oma naabrile Kaska Karlile ja rääkisin talle oma murest. Karli oli üllatunud, kui kuulis, et meister oli üldse mind jutule võtnud, tema meelest oli niiduk ikka täiesti sodi ja selle parandamine mõttetu. Siis tuli mulle mõte laenata Karlilt tema muruniidukit, sest muidu kasvab rohi meie talu ümber tõesti üle pea. Kuulsin, kuidas Karli kõhkles mu palvet kuuldes, kuid vastas siis, et ärgu ma muretsegu, küll me leiame mu murele lahenduse.
Juba kodus tagasi olles ei läinud kaua aega mööda, kui Karli juba oligi meie õuel oma murutraktoriga ja töö läks lahti. Ega ta enne järele ei jätnud, kui bensiin sai niiduki paagis otsa. Ma pakkusin küll välja, et ma võin ise niita, siis saab Karli oma töid teha, aga ma sain ka aru, et ega ta mind eriti ei usaldanud lasta oma murutraktori rooli taha istuma. Eks ta tunneb mind liigagi hästi – ma kasutan liialt jõudu muruprobleemiga maadeldes, pole siis ime, et ma vahel ka läbi halli kivi soovin niiduki suruda, mõtlemata sellele, et nii lõhun masina ära. Veel meenus mulle, et olin korra juba Karlilt tema niidukit laenanud, aga see, kas ma ka pärast murust ja mullast ära puhastasin, mulle küll ei meenunud. Koristamine kui selline ei istu mulle üldse. Ka maalimise ajal ei pööra ma sellele tähelepanu – pintsli puhastan ma ikka oma pükstesse. Ma ei tee seda meelega, nagu mu naine arvab. Ega mul ei ole end millegagi välja vabandada tema ees, aga kuna ma olen pensionär, siis ei ole lootustki, et ma oma elukombeid veel muudaksin.
Muidugi olen ma naabrimees Karlile väga tänulik tema abi eest ja olen kindel, et ta aitab mind seni, kuni ma oma niiduki lõpuks korda saan. Ja ega ma pahanda, et ta mind oma traktori rooli lasta ei taha. Aga kohe, kui ma olen Ameerikast tagasi, lahendan ma meie muruniiduki probleemi ära, kindel see.
Viido Polikarpus
