Sinimägede kaitselahingud 1944 a. on paljudele vanematele eestlastele südamelähedased, eriti neile kes seal võitlesid ja neile, kes tunnevad tänu, et sealse rinde püsimine andis võimaluse põgeneda. Kuidas lahingute käik sündis, sellest on mitmed raamatud kirjutatud ja meestest, kes sõdisid, on fotosid säilinud. Ülevaadet, kui meeleheitlikult sõditi, näeme maakaartidelt, millele on üksikasjaliselt märgitud rindejoone liikumine edasi-tagasi tunnist tundi. Aga see kõik näib nii steriilne olevat ja selle etapi õudusest puudub piltlik ülevaade. Seda kohalike külainimestega arutades tuli mõte, et panoraamiline maal või graafik lahingualast võiks seda puudust täita. Maal näitaks sõjatehnikat, mis seal purustatuna maha jäeti peale lahingut.
Ühel retkel sinna kümme aastat tagasi kohtasin proua Meedi Hiielod, kes elab kaks kilomeetrit lahinguväljast Perjatse külas. Ta nägi seda ala vaid aasta või nii peale sõda kui ta sinna seeni korjama läks. Selleks ajaks olid juba miinid kõrvaldatud, aga roostetavaid tankide ja kahurite korjuseid oli laiali. Veel õudsem talle oli näha inimeste luid mätaste vahel. Proua Hiielo kirjeldas, mida mäletas ja tegin tema kirjelduse järgi jooniseid. Paari katset seda õudust jäädvustada ebaõnnestusid. Siis Trivimi Velliste vahendusel võttis Veiko Klemmer selle töö käsile. Maal on 121 cm x 146 cm suurune. Veiko Klemmer on Tartu Ülikooli maalieriala lõpetanud magistrikraadiga. Olen talle tänulik, et ta selle töö tõsiselt ette võttis, külastades lahinguala et geograafiliselt täpsustada vaadet. Ka kasutas ta arhiivimaterjale. Loodan, et Eesti Sõjamuuseum Viimsis võtab selle maali oma kogusse.
Kui Toronto Eesti Meeskoor (TEM) 1999. a. lahinguvälja külastas, oli seal käimas mälestusmüüri ehitamine nende auks, kes seal võitlesid. Seda tööd juhtis Peite küla elanik Arvo Puu. Peite pole kaugel Sinimägedest. Arvo Puu leidis peale Eesti vabakssaamist, et ümbruskonnas oli küllalt punaarmeed ülistavaid mälestusmärke, aga puudus sama kaitsjatele. Nii otsustas ta tagasihoidliku leinamüüri ehitada rahalise toetusega endistelt võitlejatelt. Toronto Eesti Meeskoor otsustas seda tööd toetada, eriti kui selgus, et mitu koori liiget olid otseselt seotud lahingutega. Üks neist oli Mihkel Salusoo. Niisiis järgmisel aastal, kooriliikme Arvo Dulderi eestvedamisel pidas TEM koori kontserdi Torontos, mille tulust laskis TEM püstitada leinamüüri kõrvale kivi kirjaga „Meie ei ole teid unustanud“ .
Sinimägedena tuntakse kolme kõrgendikku ida-lääne joonel: idast esimene oli Lastekodu- või Pargimägi, järgneb Grenaderi- või Põrguhaua mägi ja viimaks on Torni– või Lipumägi. Enne-sõjaaegne Tallinn-Narva peamaantee kulges põhja pool Lastekodumäge ja Grenaderimäge, keerates siis lõunasse Torni- ja Grenaderimäe vahele. Arusaadavalt oli nende mägede strateegiline tähtsus selge pealetungijatele. Mäed olid kunagi kaetud mändidega. Männid andsid ümbrusele sinaka kuma, mis andis neile üldnime Sinimäed. Nüüd pole seal enam männimetsa, sest see hävis sõjamöllus. Männid ei aja juurtest uusi võsusid ja nüüd on need kõrgendikud kaetud lepikuga.
Kui TEM külastas Sinimägesid 1999. a. aasta suvel, siis jalutasin Mihkliga Grenaderimäele, kus seisis puust rist. Mihkel märkas tammepuid ja surnuaeda. See tuletas talle meelde, kus võis olla üks endine punker. Kõndisime ülespoole mööda mäe serva ja leidsime võssa kasvanud madala augu. Mihkel oli kindel, et see oli kunagise punkri asukoht. Selles oli ta ise kord varjanud end ja maganud. Ta jutustas seal juhtunust ja et see maa on ikka veel täis mürsukilde – ja tõsi, mõni samm edasi ma leidsingi killu. See oli teravate äärtega nelja tolli pikkune rauatükk. Lahingus kasutati rasked relvi. Mürsud olid kuni 10 cm-rilised. Hirmus mõtelda, et niisugused killud lendasid, kui mehed olid oma kaitsepositsioonidel. Kujutan ette, et mürsu lõhkedes kas mees jäi puutumata või sai haavata või surma oli vaid statistiline juhus. Suur osa lahingust oli ju kahurite duell, kirjutab Mart Laar. Mõni aeg tagasi taheti Sinimägedes lõigata maha paar tammepuud, mis olid säilinud sõjaajast. Seda aga ei saadud teha, sest puutüved oli nii mürsukilde ja kuule täis. Ei saanud saagi kasutada.
Mihkel sai 18-aastaseks mais, 1944. Ta onu, kes oli Idapataljonis, oli puhkusel Sinimägedest ja oli ka Mihkli sünnipäeval. Ta ütles Mihklile: „Poiss, ma olen sulle õpetanud, kuidas püssi lasta; tule ja vaata, kuidas õiget püssi lastakse.“ Ja nii ta läkski koos onuga sõtta! Mihkli kodu oli Varinurmel, ümbritsetust suurtest metsadest, kus ta oli palju vaba aega veetnud ja metsaradadel kõndinud. Saabudes Sinimägedesse niisuguste kogemustega, paigutati teda käskjala ametisse. Lahingutegevus oli sellel ajal peamiselt Narva all, aga kohati oli Sinimägedes ka väikesed lahingud kui venelased püüdsid tungida Peipsi poolt Sinimägedesse läbi Krivasoo.
Jõulukontserdil Torontos 2012 saime jälle kokku ja meenutades meie mitmeid retke Toronto Eesti Meeskooriga Sinimägedesse, jutustas ta järgmist: Olin Sinimägede rindel vast kuu aega käskjalana. Kui sinna saabusin pandi mulle saksa sõduri munder selga, mille käe varrukal oli Eesti vapp. Relva ma ei kandnud. Kui telefoni side katkes pommitamise tulemusel polnud alati aega seda parandada. Mu ülesanne oli viia teateid Grenaderimäe ja pataljoni peastaabi vahel et ühendust pidada jao, rühma, kompaniidega. Enamus teated olid suusõnalised ja lihtsalt teatasid, kus ja kes kuskil on. Oli ka mis sektorit kuulipildujad pidid katma, tagasitõmbe käske ja rünnakuplaane. Enamus teated oli saksa keeles, sest seal oli sõdureid mitmest rahvusest. Salajased käsud olid ümbrikus. Peastaap ja ka esmaabi punk asusid vana vallamaja juures vast kilomeetri kaugusel. Oma ülesandeid täites kuulsin, kuidas mürsud vingusid üle pea. Kui vile katkes, siis oli teada, et mürsk kukub ja kohe viskasin end kõhuli.
Veetsin ööd Grenaderimäel, kus olid korralikud punkrid palk-kattega ja kaetud okste ja mullaga mürskude vastu. Sees võis korraga magada 15 meest. Ruumi oli vähe ja magasime istudes vastu seina, jalad sirgelt, toetades pead kõrval magava mehe õla vastu. Ma teadsin, kuidas punkreid üles leida ja oli juhuseid, kus viisin mehi kohale. Ühel juhul Grenaderimäe servas olles tuli mulle vastu sõdur, kes hoidis vasakut kätt vastu rinda ja oli verine. Kuul oli läinud ta vasakust randme liikmest läbi. Ma viisin ta esmaabipunkti. Ta ütles et ta nimi oli Ferdinand Ilves. (Maailm on väike ja teda kohtasin juhuslikult veel mitu korda. Kuid sellest hiljem.)
18. juulil tuli minu aastakäik mobilisatsioonikäsu alla ja lahkusin Sinimägedest. Rongid käisid terve aeg: enamus olid sõjaväerongid, mis käisid rinde ja tagala vahet, tuues laskemoona ja viies haavatuid. Sõitsin koju ja sealt Kloogale käsu korras. Alles peale minu lahkumist olid Sinimägedes ägedad lahingud ja Lastekodumägi ning Grenaderimägi käisid käest kätte mitu korda, enne kui see rinne loovutati septembri teisel poolel.
Kloogal kestis minu väljaõpe kaks kuud. Sain raadio sidemeheks ja selle raames õppisin morset kasutama. Klooga sõjaväe väljaõppe laagri keskel oli omakorda laager, kus peeti ligi 1000 juuti. Neid kasutati töö jaoks, et laadida rongivaguneid või koristustööks. Nägime neid, kui tulid 20 või 30 mehelises kolonnis, Saksa sõdurite saatel. Juutidel oli käsk, et kui neile tuli sõdurimundris mees vastu, pidid nad mütsi maha võtma. Me vältisime neile seda ebamugavust sellega, et teel kööki, kui juudid olid teel, siis läksime kaares mööda, kasutades jalgteed, mis oli kõrgendiku harjal. Muidugi nad said aru, miks neid vältisime ja nad tänasid meid pead noogutades. Hiljem kui sakslased neid tapsid, olime barakkides kui vangid, sakslased ei lasknud meid välja. Isegi toit toodi meile barakki. See kestis kaks päeva.
Septembri lõpu poole oli laagris segadus ja mõned poisid tahtsid Eestisse jääda, et Eestit kaitsta. Mina olin nende hulgas. Olime laagris kui vangid ja liikumine oli piiratud. Nii otsustasin oma saatuse oma hooleks anda ja koos kahe teise poisiga lahkusime siiski laagrist. Läksime mööda raudteed Tallinna – Paldiski maatee poole. Mul oli seljas suur raadio aparaat “Dora“, teisel mehel oli väiksem aparaat „Berta“ ja kolmas kandis patareid. Kolmel korral oli teel kontroll ja küsiti, kuhu läheme. Ütlesime, et kontrollime raadioühendust, et laagris on raadio ja oleme sellega sides. Et veenduvamaks seda teha, tegime mingit muusikat raadioga ja panime kõrvaklapid kataloogi sisse, et oleks nagu mingi hääl laagri raadiost. Meil lasti edasi minna. Kui saime maanteele välja, viskasime raadiod kraavi ja läksime Paldiski jaama, kus juba laaditi Eesti sõdureid transportlaevale Nordland.
Ei olnud probleemi laevale saada. 24. septembri õhtul kell 22 sõitis laev Paldiskist välja, kui algas Tallinna pommitamine. Kahe tunni pärast jäime ankrusse. Olime seal kuus tundi. Samal ajal lahkus Tallinnast laatsaretilaev Moero haavatute ja eraisikutega. Meie laev laskis Moerol mööda minna. Öö oli udune.
On kindel, et venelased teadsid, mis laevad lahkusid sõjaväega ja et meie laev oli sõdureid täis. Arvatavasti venelaste allveelaev arvas, et Moero oli meie laev ja laskis ta põhja. Enamus laeval olijatest hukkus. Kui hukkumise kohast möödusime, oli seal teisi laevu päästmas inimesi. Meie laevalt saadeti morse signaal (tuledega) pakkudes abi. Vastus oli, et laske täie auruga edasi. Oskasin ju morset lugeda!
Saksamaale jõudes viidi meid Neuhammeri sõjaväe laagrisse, kus toimus Eesti Diviisi väljaõpe. Mind pandi sidepataljoni õpetama morset. Meil oli raadio ja kaks telefonikompaniid. Mina olin raadiokompaniis. Jaanuari algul rakendati Eesti Diviis Opelni alla. Mind määrati kolonel Rebase staapi.
7 veebruaril 1945 olime Middelwaldi külas. Küla rünnati, raadio jaam oli suurema hoone keldris, kust juhtisin kahurituld raadio teel. Äkki löödi keldri aken sisse ja hüüti „venelased on külas!“ Minu raadio oli ’Dora’ tüüpi. Sellel tuli minul maha võtta antenn, kõrvaklapid, morsevõti ja mikrofon ja kõik tuli panna raadio kasti. See tehtud, jooksin tagantuksest välja ja nagu ma maja nurgast mööda sain, nägin vene kergekuulipildujat kolme sõduriga selgadega minu poole. Samal ajal kui haarasin granaad,i märkasid venelased ka mind ja pöörasid kuulipilduja minu suunas. Lugesin viieni, et mitte neile anda võimalust see mulle tagasi visata ja hiivasin granaadi nende suunas. Samal ajal aga tulistasid nemad mind. Hüppasin jalad ees ühte mürsuauku. Oleksin hüpanud pea ees, siis oleks raadio mu pea maha võtnud. Hüpe oli natuke hilja, kuul tuli mu uue Soome suusasaapa tallast läbi, võttis parema jala keskmise varba küüne ja läks vasaku jala säärde. Kuid kuulipilduja pesas oli segamini ja vaikne!
Nüüd roomasin umbes kilomeetri mööda põllu piiri. Oli sula, roomasin külma vee sees, mis pidurdas mu verejooksu. Samal ajal närisin paberist sifri katki ja neelasin alla. Raadio võtsin seljast ja panin granaadi sisse ja lasin ta õhku. Kui lõpuks mulle abi saabus, viidi mind esmaabipunkti. Olin kaotanud väga palju verd, minestasin ja tulin alles teadvusele, kui olin juba välilaatsaretis ja esimene operatsioon oli tehtud. Sõda oli minu jaoks lõppenud! Mind viidi haavatute rongile, et saata Dresdeni haiglasse. Olime rongis öö, mil üks haavatutest oigas terve aeg. Kui jõudsime Dresdeni, olin nõus jääma rongile ja ära viidi hoopis too teine. Kaks päeva hiljem pommitati Dresden maatasa!
Kui rong jõudis Tillingen am Doonausse, viidi rongilolijad haiglasse, mis oli ainult jalgadest ja kätest vigastatuile. Üks haigla arstidest oli sakslane, kes oli Tartu ülikoolis käinud ja suhtus väga hästi. Haigla kord oli niisugune, et õhuhäirega pidid neli haiget, kellel jalad terved olid – võtma kanderaamile sõdurid, kellel polnud jalgu või ei saanud käia. Minu kanderaami juhtus ükskord kandma sõdur, kes tutvustas ennast kui Ferdinand Ilves. See oli sama mees, kes kaotas Sinimägedes ühe käe! Milline kohtumine!
Mulle üteldi, et jalg tuleb amputeerida ülevat poolt põlve. Keeldusin jalga kaotamast, tehti operatsioon, kuul võeti välja, kuid lamasin meelemärkuseta pikemat aega. Kuul oli tekitanud mürgituse. Kokku olin haiglas 18 kuud, tegin läbi kolm operatsiooni. Kui olin jälle võimeline liikuma, siirdusin Weissenburgi DP laagrisse. Varsti aga algasid „skriinimesed“ kaasmaalaste poolt ja sõduripoisid visati DP laagritest välja! Pöördusin vabatahtlikult vangilaagrisse kuni ametliku vabastamiseni.
Nürnbergis alustati eesti poiste kogunemist ja pandi kokku tööpataljon Ameerika sõjaväe juures. Otsustasin samuti sinna minna. Oli käimas Nürnbergi Protsess ja vangivalvurid olid sellel ajal eestlased. Mind paigutati kohtunik Morrise autojuhiks. Teenisin seal, kuni tuli võimalus edasi liikuda Inglismaale. Sain töö koha Heckmondwike vaibakudumisvabrikusse. Töötasin seal paar aastat koos H. Riipaluga samal masinal, kõrval ruumis töötas A. Rebane. Kanada avas uksed ja nii saabusin Kanadasse 1951. Torontosse jõudes astusin Toronto Eesti Meeskoori. Esimesel harjutusel sain jälle kokku Ferdinand Ilvesega. Jätkasime oma sõprust ja ta oli ka minu pulmas 1954. aastal. Ta uppus mõned aastad hiljem kalastamisel.
Nii lõppes huvitav jutuajamine Mihkliga. Sinimägede kaitselahingute tähtsus on suur. See andis paljudele võimaluse põgenemiseks (kaasa arvatud autorile). Võib-olla tähtsam on, et see andis Eesti rahvale eneseteadvust ja meie rahva ühises mälus uhkust ja tõestust isamaa armastusest. Kahju aga, et sõdurite vältimatu taandumine Saksamaale asetas nad sõja lõpu keerisesse, milles elati vaid lootuses, et pääseda eluga.
Torontos, detsember 2012
Arved Plaks
