New Yorgi Eesti Maja avas 4. aprillil uksed eesti kultuurile. Ruumid kajasid eesti keelest, naerust ning õhus oli tunda ühtekuuluvust. Nädalavahetus täis erinevaid üritusi, kus sai nii keelt kui kultuuri õppida, jättis endast maha märgi südamesse.
8 mõtet kultuuripäevadest:
1. Astunud uksest sisse, tervitati kohe kodukeeles. Olles New Yorgis, teisel pool maakera Eestist, mõjub oma kodukeele kuulmine nii suure hulga inimeste poolt ikka kummaliselt. See kõlab austusavaldusena kultuurile. Olen alati eesti keele kõla kõrgelt hinnanud ning mõte sellest, kui palju tegelikult pingutatakse ka riigist nii kaugel keele hoidmiseks, tekitab uhkusest külmavärinaid.
2. Kohe esimese õhtuga sai selgeks, et ka Eesti haridus läheb teisel pool ookeani korda. Paneeldiskussioon Eesti kõrgharidusest tõstatas arutelusid nii noorte tudengikultuuri kui ettevõtlikkuse teemadel. Tuli taas tõdeda, et tasuta (või Ameerikaga võrreldes kordades odavam) haridus on kõrgel tasemel. Välismaalt õppima tulnud tudengid võetakse soojalt vastu. Tihti tullakse just Eestisse uurima, kuidas ometi need kooli- (ja koodi)-süsteemid nii head on, tehnoloogia areng suure eeskujuna püsib ning avalik sektor edulugudes kümbleb.
endale juba kultuuripäevadel uue omaniku. Foto: Kärt Ulman.
3. Ürituse peaesinejaks võis kindlasti nimetada pärimusmuusika- ja folkrokkansamblit Zetod. Viis noormeest Setomaalt oskasid publiku esimesest loost endaga kaasa hüppama panna. Kõige südantsoojendavam oli näha koos muusikat nautimas saalitäit rahvast, keda ühendab Eesti. Kontserdil oli lava ees näha nii lapsi kui vanemaid põlvkondi, seega üks on kindel: armastus eesti kultuuri vastu ei küsi vanust!
4. Setode kultuuri sai ka ise õppida. Seto tantsu töötuba Jalmar Vabarna ja Matis Leima eestvedamisel tõmbas nii mõnegi osaleja lauba higist läikima. Selles ruumis olid kõik kui professionaalid ning jalad lendasid igas suunas. Selgeks said nii kargus kui kasatsk. Hoogne tantsu-samm kükki ja püsti osutus kõige menukamaks ja pani ruumi naerust kajama. Leima käe all sai õppida sai ka seto keelt ja kultuuri.
5. Kultuuripäevade kavast ei puudunud ka üritused noortele: noorte seminar keelest, kultuurist ja kõrgharidusest ning noorte mixer koos Tallinna grungebändi Buzhold kontserdiga. Seminaril arutleti Eesti ülikoolide ja võimaluste üle. Haridus- ja noorteameti programmi Study in Estonia juht Eero Loonurm võttis eesti kultuuri kokku kümne sõnaga, muuhulgas “vabadus”, “juured”, “hing” ning ei puudunud ka “saun”. Keelekohvikus arutleti eesti keele õppijate kõige suuremaid murekohti ja harjutati igapäevaseid olukorrakirjeldusi, stiilis “Mis sina täna hommikul sõid?”. Peamine murekoht on nimelt keele vähene kasutamine. Ainult harjutustest ei piisa, vaid on vaja praktikat.
6. Toidumeistrid olid kohale tulnud otse Saaremaalt Kõiguste sadamast. Pop-up restoran pakkus eestipäraseid maitseid nii brunch’i kui õhtusöögina. Kultuuripäevadel sai ka ise kätt proovida Kihnu saia valmistamisel. Sommeljee Aili Puskar tutvustas koduõuntest valmistatud tunnustatud napse ja jooke.
7. Kultuuri suur osa on kunst ning ka seda leidus igale maitsele. Rein Deaton tutvustas oma suurt projekti luua väliseestlastele iseloomulikud rahvariided ning kutsus inimesi üles omapoolseid kommentaare jagama. Markus Puskar tutvustas oma folgist inspireeritud maale, millest hiljem ka pooled endale uue omaniku leidsid. Eestist tuli kohale teater Nuutrum lavastusega “Öökuninganna”. Jaanus Nuutre põnevas lavateoses mängivad Ülle Lichtfeldt, Miika Pihlak ning Jaanis Valk nautisid kultuuripäevi ja Ameerikat ka ise täiel rinnal. Oma loomingut jagas ka Tallinna indie bänd Midnight May, naelutades publiku keerukate ja mänglevate meloodiatega vaimustunult kaasa elama. Laialdasest kunstivalikust ei puudunud ka film “Aurora”.
8. Ja muidugi kõige olulisem, mis tegi kultuuripäevadest Kultuuripäevad: inimesed. Kogu seltskond, oli siis keegi seotud korraldusega või tuli kultuuri nautima külastajana, oli kui suur perekond ühe katuse all. Lõppude lõpuks on eduka sündmuse toimumise taga just inimesed. Seega, Merike Barborak, Elke-Liisa Lõhmus-Lewis, Tiina Vaska koos Kultuurifondi rahvaga ja kõik teised, kelle käsi mängus oli – südamest aitäh, kniks ja kummardus!
Kristelle Michelson, Tallinna Ülikooli ajakirjandusüliõpilane, on sel kevadel Vaba Eesti Sõna praktikant
