Kristel Vilbaste
[email protected]
Sel aastal tuleb kevad Eestis kuidagi pika vinnaga, päike suutis kõik metsalilled maarjapäevaks juba õitsema võluda, aga maarjapäev tõi ka välku ja pauku ning mõnel pool vikerkaaregi taevasse. Vanarahvas on selle järgi ennustanud, et tuleb pikk ja külm kevad. Igatahes tähendas äikesepilvede tekkimine seda, et juba kevadise sooja maa peale hakkas külmadest pilvedest sadama laia lund. Mõnel pool on maastik taas lausaliselt valge, selle all metsaservas kohati põlve kõrgune hang.
Maarjapäevaga seoses on meil ka räägitud, et maarjapäev viib haigused, need, kes selle aja üle elavad, elavad järgmise sügiseni. Tänavu suutis talv võtta mu kõrvalt enne maarjapäeva häid sõpru, läksid veidi üle viiekümne naisterahvad, kel palju loomet veel pooleli. Ma ise suutsin maarjapäevaks koroonasse haigestuda, ega ma enam väga lootnudki, et laps seda koolist ei too. Omajagu huvitav oli läbi proovida ravimtaimetarkust, mida viimaste aastate jooksul kogunud olen ja mis raamatutesse kirja on saanud. Ja jõudsin ka üllatuda, et aitas hoopiski väike paratsetamoli tablett, ühest piisas. Küllap oleks aidanud ka ravimtaimed, aga tänapäeva inimesel pole ju nii kaua aega oodata. Ja abi sain veel ühest asjast, loengust läbi interneti, pidin rääkima Karksi kandi allikatest. Just see sund end voodist välja ajada ja millestki vaimustuda annab jõudu. Ilmselt poevad paljud haigused meile ligi just talveperioodil, kui tehatahtmine pimedas ja külmas tagaplaanile jääb. Sellest päästabki enamasti kevadrõõm ja suvesoojus.
Aga selles maarjapäeva loengus pidin rääkima natuke ka märkidest. Kaitsemärkidest. Neid, mida meie esivanemad on oma rahvarõivaid luues vaistlikult kasutanud. Kasutanud punast lõnga tikanditeks ja äärispaelteks seeliku allääres, varrukasuus või kaeluses. Seda punast värvi annavad mitmed taimed, meie ravimtaimede hulgas on ka punast värvi teed arvatud olema ka kõvema ravimtoimega – naistepuna verevärvi leotis on nüüdseks ka teadusliku ravimtaime staatuse antidepressandina saanud. Pärnaõieteed arvatakse üheks parimaks palavikualandajaks, sest ta viib kõrge palaviku, aga püsib temperatuuril, mis tapab haigustekitajad. Parim punase lõnga värvijataim on värvmadar, selle korjamine on mereäärsetel aladel olnud terve rituaalide rida. Igatahes on punast tikandit kõikjal meie eri maakondade riietel ja seda on ka naaberrahvastel.
Märgilise tähenduse on punane lõng saanud viimasel ajal ka meie hiites, suurte puude ümber on kõikjal punased lõngad. Pole aimugi, mida nii loodetud on, küllap tervenemist või abieluõnne, aga see on uus komme ja tekkinud viimase kümne aasta jooksul. Küll on vanemast kihistusest võimalik lugeda, et inimesed on sõlminud lillesidemeid ümber puude, tõotades nii midagi, sellekohaseid pilte on isegi Eesti Vabariigi algaastatel väljaantud ajalooraamatutes.
Ma ise olen punast lõnga kasutanud koroonaaja alguses. Kui maakodu üksi jättes tahtsin ta panna natuke kindlama kaitse alla kui saamidelt õpitud „saami lukk“. Võtsin punase täisvillase lõngakera kaasa ja sidusin kõikide uste ja akende ette punased lõimed. Jah, aga mitte kõikide. Üks aken on majal, mis hästi lahti ei käi ja kui suvel selle tuulutuseks lahti teen, siis pean pärast rusikaga väljaspoolt kinni kopsima. Nii tihkelt käib see aken ja see jäi punase lõngata. Mäletan, et kui järgmine kord maal tuppa läksin, siis imestasin, miks toas nii külm on… avastasin, et seesama aken on pärani lahti. Eks ehmatasin, et kas keegi on sisse murdnud. Paraku mitte ühtegi jälge ka aknaalusel lillepeenral. Müstikaks on see jäänud minu jaoks siiani. Igatahes on ka selle akna ees nüüd punane lõng.
Aga aeg on nüüd teistsugune, kaitse ja rünnak ning tema märgid on maailmas saanud teistsuguse tähenduse. Ukraina sõjaga on tulnud kaasa märk, z-märk, mille kandmine võis veel hiljuti tähendada poiste omavahelises võitluses vaeste aitajat Zorrot, siis nüüd on see märk, mis hirmutab.
Sest see ei ole kaitsemärk, see on rünnakumärk. Miski mis ähvardab. Selle eelkäija triibuline must-oranž georgi lint on samasugune rünnakumärk, meelsusemärk. Ja tuleb tunnistada, et Ida-Eestis on need lindid olnud viimase 10 aasta jooksul autopeeglite küljes, imelikult kombel vene numbrimärkidega autode küljes. Me põlgame seda märki samamoodi nagu sirpi ja vasarat või punast viisnurka, sest nad ähvardavad meid. Me teame, et z-märki kandvad sõjamasinad sõitsid Kiievi peale ka meie piiri lähedalt Pihkva õhudessantdiviisist, mis asub sajakonna kilomeetri kaugusel Tartust. Aga kui see ähvardusmärk tuleb ka ilma sõjamasinata üle meie piiri ja ilmub noorukite soengusse või riietele, siis see on ohumärk.
Tegelikult ei usu ma, et ka integreerunud muukeelsete hulgas, keda on Eestis ikkagi 300 000, on palju neid, kes ihaldaksid selle z-märgi saatel vene riigi koosseisu. Käputäis ehk, kes oma rahvuskaaslaste poolt kiiresti maha surutaks.
Kui veel 9. maist rääkida, siis tegelikult pole ju Eestis alles ühtegi venelast, kes oleks osalenud Berliini vallutamisel, need medaliteread, millega kõlistades ausamba ees „pobedat“ tähistatakse, on pigem sõjaväepensionäride juubelimedalid, mitte saadud vapruse eest II maailmasõjas. Aga ka see punaste nelkide, Georgi lintide ja z-märkide rongkäik, mis tahestahtmata ilmselt 9. mail toimub, kuivõrd ärritav on see meile eestlastele, kellel igas peres keegi, kes okupatsioonivägede käe läbi juba korra kannatanud?
Ma tegelikult loodan, et Vene valitsus on piisavalt hästi Ukrainas aru saanud, et neil ei ole mõtet rünnata rahvusriike. Isegi siis, kui neis on suhteliselt suur venelaste kontsentratsioon. Iga põlvepikkune poisikegi on rahvusriigis valmis kaitsma iga sentimeetrit maad, me oleme nüüd piisavalt targad mõistma, mis juhtus siis, kui meie riik vastu ei hakanud. Eestlased paneks vastu samasuguse visadusega nagu ukrainlased. Imelik, et enne ründamist ei tegelenud Vene sõjavägi folkloori uurimisega, isegi nõukogude ajal öeldi, et „hohol magab kirves pea all“. Sama meiega, me võime tülitseda ja poliitiliselt üksteise pihta tulistada, aga nii väike rahvus suudab end ohu korral üheskoos kaitsesse sättida. Ja meil on selleks ka väga head kaitsemärgid sinimustvalge, on pühapaigad, sõjalaulud.
