Eesti kaitsevõime tõstmine, NATO idatiiva edasine kindlustamine jäävad Eesti kaitsealastes tegemistest alanud aastalgi kesksele kohale.
Julgeolekupoliitika on üks väheseid poliitikaid, milles valitseb Eestis erakondadeülene kokkulepe. Näeme, et meil on raske ja osa riigikaitsele eraldatavast 1,3 miljardist eurost oleks hädasti vaja mujale, aga me ei saa unustada oma valusat ajalugu ning põhimõtet, et kui ei soovi toita ja varustada oma sõjaväge, siis hakkad sunnikorras moonastama võõrast väge.
Minu tagasihoidlikul hinnangul räägiti aastavahetuse eel, aastavahetusel ja juba uue aasta algul silmahakkavalt palju riigikaitsest.
Alar Karis: piiririik, aga mitte rinderiik
Eesti president Alar Karis ütles oma aastavahetuse läkituses kaitsevõime kohta järgmist: „Oleme vabaduse piiririik, aga meist ei saa rinderiiki. Meie vastased, kuitahes meeletud, ei söanda rünnata NATO territooriumi. Sest nad teavad, et me lööme tugevamalt vastu. See meie tegelik valmisolek, meie kõigi ühine panus, muudabki Eesti turvaliseks paigaks. Niisiis on minu sõnum lihtne: ärme mõtle ega räägi ennast ise nõrgemaks, kui oleme.
Kuid küsigem nüüd vahele, kas julgeolek on ainult õppinud mehed ja head relvad või ka näiteks tugevad ja kaasaegsed elektriühendused, mida lumi ei võta ja puud ei murra? Riiki ei kaitse ega hoia üksnes relvad, vaid eelkõige inimesed, on lihtne mõte. Selle tõlge on aga keerulisem, sest paneb kaitsetahte sõltuma suhetest riigi ja kodaniku vahel ning tõstab ülioluliseks vastastikuse austuse. Oluline õpetus kõigile, kes riigiasju ajavad.
Kindel riigikaitse, vastutustundlik välispoliitika ja omavaheline usaldus annavad Eestile riigina tugevuse. Lihtne on solvata, keeruline lepituseni jõuda. Kodus ja kaugemale vaadates. Liitlasruumi hoidmine ja kasvatamine nõuab teiste suhtes tähelepanelikkust ja ettenägevat pilku.“
Lauri Hussar: sõja vari meie kõrval
Riigikogu esimees Lauri Hussar ütles oma uusaastaläkituses julgeoleku kohta järgmist: „Eelmise aasta suurim lootus kahjuks ei täitunud ja Ukraina ja Venemaa sõjale ei tulnud lõppu. Me saame vaid loota, et äsja alanud aasta toob rahu Ukraina võidu näol või siis tingimustel, mille on sõnastanud president Volodõmõr Zelenski. Kuni see ei ole juhtunud, kõnnib sõja vari ka meie kõrval.
Realistlik julgeolekupoliitika vaatab meile vastu riigi rahakotist. Eesti ostab relvi ja laskemoona, sest ainus viis sõda ära hoida, on selleks valmistuda. Meie naabrus on ajalooline paratamatus ning ehkki rahvusel ja kultuuril ei olegi hinda, tuleb riigikaitse eest maksta ühiskonnale esitatavate arvete alusel.
Kas me saame hakkama? Jah, saame hakkama ja Eesti on tänu meie ühistele pingutustele ja meie liitlaste panusele tugevam kui kunagi varem.“
Si vis pacem para bellum*
Läinud aasta lõpus pälvis tähelepanu uudis, et Eesti on eelmise aasta jooksul ostnud sada rekatäit laskemoona, et täiendada varusid, mis kuivasid üsna kokku pärast heldekäeliselt antud abi sõdivale Ukrainale.
Selgi aastal ostab Eesti 500 miljoni euro eest sõjamaterjale, peamiselt laskemoona. Juba on ostetud juurde automaate, õlalt lastavat õhutõrjet, aasta lõpus jõudsid Lõuna-Koreast Eestisse järjekordsed kuus liikursuurtükki Kõu K9, mis on tõesti raske ja surmakülvav sõjaraud.
Läinud aastal sõlmiti Saksamaaga hankeleping keskmaa õhutõrje soetamiseks, mis on meil relvastuses 2025. aasta lõpuks. Eesti peab üha õppima Ukraina kogemustest, välja arendama droonivastase võimekuse. Kaitseminister Hanno Pevkur veenis siinkirjutajat, et võimalik vaenlane enam nii lihtsalt õhurünnakutega üle Eesti rullida ei saaks, sest NATO kaitsealune taevas on veelgi laienenud.
Läänemere regiooni julgeolekus on nüüd oluliselt suurem roll Soomel ja Rootsil, isegi kui meie läänenaabri NATO liikmelisuse vormistamine veel aega võtab.
Baas Eestis või rotatsioon?
Mulle meeldiks, kui Eesti julgeolekupoliitika oleks veelgi üksmeelsem, sest selle kallidust arvestades ei saa siin lubada luige, haugi ja vähi sündroomi tekkimist, et igaüks veab ise suunas.
Endine kaitseväe juhataja kindral Riho Terras, kes Isamaa nimekirjas valituna esindab Eestit Euroopa Parlamendis on seisukohal, et liitlaste maavägede kohalolek võiks Eestis olla vähemalt brigaadi suurune, sest leedulased allkirjastasid Saksamaaga kokkuleppe sakslaste brigaadi alaliseks viibimiseks Leedus.
Intervjueerisin Pevkurit detsembris ja küsisin, miks Eesti otsustas roteeruvate üksuste kasuks.
Toon siinkohal ära kaitseministri vastuse: „Valisime selle täiesti teadlikult. Oleme maksumaksja raha soovinud investeerida eelkõige Eesti enda kaitsesse. See, mis on vaja kaitseväele ja Kaitseliidule on meie esimene prioriteet. Liitlastega olema hoidnud joont, et kohalviibivate liitlaste arv on väiksem. Suurema panuse annavad kolm riiki ja Island suhteliselt väikese panuse. Õhuturbe riigid, kes muutuvad rotatsiooni alusel. Lätlastel näiteks on 11 riiki. Meie puhtpraktilise koostöö huvides oleme hoidnud riikide arvu väiksemana. Eestis on liitlased, kellel NATOs on tuumaheidutusvõimekus – Prantsusmaa, Ühendkuningriik, USA – see annab meile piisava kindluse. Koostöö liitlastega peab olema vastuvõetav ühiskonnale ja maksumaksjale koormuse mõttes. Arvan, et meie mudel, eriti Eesti suurust arvestades, töötab. Sellest lähtuvalt on tehtud meie kaitseplaanid. Keskendume ühisele koos harjutamisele ning harjutusperioodidel on siin liitlasi rohkem kui alaliselt.“
Terrase arvates on võimed, mis on hädatarvilikud ja mida Eestil praegu piisavalt ei ole. Kindrali hinnangul ei läinud meil ka NATO Vilniuse tippkohtumisel kuigi hästi, „ehk need asjad, mis seal lubati, ei ole toiminud, ja need, mis lubati, ei ole piisavad“.
Riigikaitselaen või võlakirjad?
Eesti kaitsekulud on sel aastal 3,2 protsenti sisemajanduse kogutoodangust. Rahalises vääringus siis 1,3 miljardit eurot. Kaitseväe juhataja kindral Martin Heremi sõjaline nõuanne oleks 4,5 protsenti, samasugust ja veidi kõrgematki taset pooldab Terras. Paraku tähendaks selline kaitsekulutuste kasv seda, et kuskilt tuleks raha ära võtta, aga läinud aastal võisime veenduda, et ülearu ei ole raha ühelgi eelarvereal.
Rahandusminister Mart Võrklaev võttis tagasi järgmisesse aastasse suunatud 400-430 miljoni euro suuruse maksu, millel polnud veel ei nime ega suudetud leida kokkulepet, kust ja kuidas need miljonid kokku korjata. Lõpuks teatas Võrklaev, et avalikkus ilmselt sellist maksu lisamist välja ei kannataks ning maksust loobuti. Varem, muide, arvati, et see võikski olla täiesti uus riigikaitsemaks.
Kindral Terras pakub kahte võimalust: kas riigikaitselaen või riigikaitse võlakirjad? Põhimõtteliselt on võimalikud mõlemad.
Tulistav samblavaip
Kogu Eestil oleva relvastuse kasutamiseks ja liitlaste üksuste Eestis juhtimiseks on kaitsevägi loonud diviisi, mille ülesanne on kogu Eesti sõjaväelise kaitse koordineerimine. Diviisi ülem on kindralmajaor Veiko-Vello Palm. Kaitseministri sõnutsi on Eesti oluliselt tõstnud oma maakaitsevõimekust, sellesse väkke kuulub kaks korda enam reserviste. Ehk eesmärk on, et kui vaenlane peaks julgema toppida oma kärsa Eesti lilleaeda, siis jäävad talle ainult halvad valikud. Tulistavad põõsad ja metsaalune samblavaip.
Selgi aastal toovad suurõppused Okas ja Ussisõnad nii reservistid, kaitseliitlased kui NATO liitlased koos harjutama, et Eesti võiks ennast tunda turvalisena.
Kalev Vilgats, ajakirjanik
Monument to the 1944 Great Flight Opened in Pärnu