Ma läksin noorelt merele ja elasin üle palju seiklusi. Üks nendest oli 1957. aastal, teel Paapua, Uus-Guineale, plaatina otsimise ekpeditsioonil. See oli ühe 110-jalase kuunariga.
Enne kohalejõudmist peatusime Uus-Britannia saarel, kus täitsime joogivee paagid ja võtsime juurde provianti. Kui oli kõik korras, lasime otsad kai äärest lahti ja sõitsime saare taha, kus heitsime ankrusse, et välja puhata, ja hommikul edasi sõita meie sihtpunkti.
Oli varajane pealelõuna, kui dzhunglist väljus üks suur puust õõnestatud kanuu (dugout canoe). Keskel istus valge mees, valges riietuses ja valge kübar peas ja kaks pärismaalast ees ja kaks ahtris, tugevalt vehklesid mõlaga meie poole, ja kui põrkasid vastu meie paadi külge, viskasime nendele köie otsad, millega nad end kinni sidusid.
Siis ronis mees pardale, ja oli suurt rõõmu täis, et ometi saab valgete inimestega suhelda. Selgitas, et ta oli Austraaliast sinna saadetud, et luua kliinik pärismaalastele ja ravida nende tundmatuid troopilisi haigusi. Jutu ajal märkas ta minu aktsenti, ja mina samuti tema oma, ja pea koos küsisime, et kust on teine pärit. Ütles, et on eestlane. No siis läks lobin lahti, üks rääkis kiiremini kui teine. Siis ta ütles, et ta teab, et Ameerika on suur ja lai maa, aga kas ma juhuslikult olen kuulnud tema Tartu arstikooli pinginaabrist doktor Sõrrast. Sellepeale hakkasin ma naerma, sest Sõrra oli meie arst New Yorgis.
Nii et juhuslikult lasksime ankru vette just selles kohas, kus mees sai oma ammuse pinginaabriga ühendust võtta. Mul oli kaasas mõni vanem Vaba Eesti Sõna ajaleht ja ka mõni eestikeelne raamat, mis andsin talle. Mees oli rõõmust üsna pisarates. Tema nimi oli doktor Saalaman, kuid teda kutsuti doktor Solomon.
Ernest Hemingway kirjutas, et ükskõik, kus sadamas maailmas peatud, seal leiad alati ka eestlasi. Paar aastat hiljem olin Tahitil, kus kohtusin ühe eesti purjetajaga.
Indrek Lepson
PS. Meie plaatina ei leidnud, aga mina siiski tõin midagi kaasa, nimelt malaariahaiguse.
