Kalev Vilgats, ajakirjanik
Eesti-Soome LNG-terminali saaga paistab olevat lõppenud. Kuigi terminal läks Soome, sest Soome oli selle ostnud, pakkumata Eestile osaluse võimalust, siis nüüd arvati Soome lahe põhjakaldalt, et Eesti võiks terminali siiski maksta 30 miljonit eurot, et kindlustada oma eelisjärjekorras gaasi saamist. Eesti vastas tänades eitavalt, sest 30 miljoni eest saab isegi gaasi osta ja praegu paistab, et talvevaru on olemas.
LNG-terminali loo varjus lahendas Eesti hoopis suurema energiariski, millest on räägitud, aga kuidas lahendamine täpsemalt toimus, on varjatud riigisaladusega.
Asi oli Narva veehoidlas ja Eesti Energia soojuselektrijaamade jahutusvees. Teada on väga vähe, aga nopime kokku needki killukesed. Niisiis otsustas valitsus teatud maatükid ja objektid Narva jõe ja veehoidla ümbruses tunnistada riigikaitsealusteks. Kui tegemist on julgeolekuga, ei pea Eesti Energia enam tellima ei keskkonnamõju hindamist ega korraldama avalikke hankeid. Olulisi asju saab teha kiiremini ja salaja.
Eesti elektrijaamadele vajalik jahutusvesi tuleb Narva jõest ja veehoidlast. Eraldusjoon kahe riigi vahel kulgeb mööda Narva jõge, siis veehoidla pinnal ja poolitab tammi, millega hoitakse Narva veehoidla taset. Tammi lüüsid, mille kaudu vett välja lasta, on Venemaal. Seega võiks Venemaa veehoidla tühjaks lasta ja elektrijaamad oleksid kuival. Elektritootmine jääks seisma ja Eesti oleks pime.
Sellest probleemist on Postimehe väitel kõigi nende aastakümnete jooksul räägitud, aga ohuhinnangut tammile on peetud nii väikeseks, et midagi pole ette võetud. Nüüd, Ukraina sõja valguses ja kuidas Vene agressor seal lõhub elektritaristut, on jutt muutunud.
Mida nüüd Eestit varitseva suure ohu kõrvaldamiseks ette võeti, polegi täpselt teada. Postimees on kirjutanud ühest versioonist, et juba märtsis anti Eesti Energia juhatuse esimehele Hando Sutterile korraldus probleem sügiseks lahendada. Eesti Energia ei kõssanudki ega võtnud midagi ette.
Teine versioon läheb esimesega kokku niipalju, et märtsis tõesti veehoidla teemat arutati, aga Sutterile konkreetset ülesannet ei antud. Olevat olnud jutt, paberil käsku polnud. Peaminister Kaja Kallas väidab, et arutelu protokolliti.
Igal juhul polevat Eesti Energia hakanud tegutsema nii kiiresti, kui sooviti.
Augustis oli teema taas valitsuse laual. Pange tähele: vahepeal oli valitsusliit muutunud. Nüüd oli laual juba konkreetne Keit Pentus-Rosimannuse ette valmistatud kirjalik omanikuootus Eesti Energiale. Valitsus võttis selle vastu, sisu me mõistagi ei tea.
Vajalikeks töödeks rahastuse leidmiseks vähendati Eesti Energialt oodatavat dividendi. Igal juhul pandi augustist peale korralik tempo ja Sutter võis raporteerida, et „operatiivne lahendus on olemas, statsionaarne lahendus valmimas“. Jahutusvee puudusel elektritootmine seisma ei jää.
Detailidest ei tea me mõistagi midagi, neid katab riigisaladuse laiguline riie.
Ent loodame, et elektrijaamade jahutusvee küsimus on juhuks, kui venelased veehoidla vee peaksid Soome lahte laskma, lahendatud.
Oktoobri lõpus ebasündsasse pildiskandaali sattunud (see lugu oli kuluaarides teada juba kaks aastat) riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson astus riigikogu välisasjade juhi kohalt tagasi ning nüüd peab Reformierakond leidma sinna uue esimehe.
Riigikogust ei saa Mihkelsoni pagendada keegi ja ta on juba teatanud, et kandideerib 5. märtsil Harju- ja Raplamaal. Selleks on tal järelikult oma erakonna aktsept olemas.
Teisipäeval selgus, et Reformierakond pakub väliskomisjoni esimeheks eelmist ettevõtlus- ja IT-ministrit Andres Sutti. Kaja Kallase esimeses valitsuses oli ta minister ja pärast Keskerakonna ministrite tagasikutsumist täitis ka välisministri kohuseid. Sutt ei ole praegu väliskomisjoni liige, ta tuleb alles komisjoni koosseisu viia, mis võib tähendada, et Marko Mihkelson võidakse viia väliskomisjonist välja. Alles väliskomisjoni liikmed valivad endi hulgast esimehe.
Mihkelsoni tagasiastumist kui riigimehelikku sammu on juba kiidetud, sest kergem hakkas Reformierakonnal ja tule alt pääsesid võimukaaslased Isamaa ning sotsid. Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder teataski kohe, et teema on nende jaoks nüüd laualt maas. Kergendatult hingasid sotsid, nemadki pääsesid küsimuse fraktsioonist arutamisest.
Kuigi väliskomisjoni liige Indrek Saar (SDE) oleks soovinud Mihkelsoni asjus kuulda peaministri arvamust, aga ilmselt sobis Mihkelsoni käik ka Reformierakonnale. Kuigi fraktsiooni juht Mart Võrklaev ütles otsesõnu välja, et Mihkelsoni tagasiastumiseks pole põhjust, olid teised juhtivad oravaparteilased tagasihoidlikud.
Mihkelsoni juhtumiga seoses läheb ajalukku parlamentaarne pretsedent. Riigikogu aseesimees Martin Helme (EKRE) ei andnud riigikogu juhatuses heakskiitu Mihkelsoni kui siis veel väliskomisjoni esimehe lähetusele.
Kui Mihkelson poleks tagasi astunud, pidanuks keeldu arutama parlamendi täiskogu. Kas vastavat seadust peaks muutma? Samuti riigikogu juhatusse kuuluv Helir-Valdor Seeder arvab, et juhtumit peaks arutama juhatuses ja ehk isegi vanematekogus. Siiski ütles Seeder, et ühe või teise inimese tagasiastumist võib nõuda, aga kuni ta on ametis, tuleb ametikohustusi täita ja need võimalused peavad tal olema.
Indrek Saare arvates ületas Helme pädevuse piire, sõitis kõigist tavadest üle ja andis eetilisi hinnanguid seal, kus pidanuks piirduma tehniliste hinnangutega.
Õiguskaitseorganid on Mihkelsoni-juhtumis oma otsuse öelnud ja Eesti on õigusriik. Avalikkuses on teda piitsutatud küll ja veel. Las 5. märtsil ütlevad oma arvamuse valijad – nii oleks kõige õigem.
