Kalev Vilgats, ajakirjanik
5. märtsi riigikogu valimistel kandideerivatest erakondadest ainsatena pole nimekirjaga probleeme Eesti Konservatiivsel Rahvaerakonnal (EKRE) ja Reformierakonnal.
EKRE avalikustas oma edurivi valimisringkonniti juba üsna aegsasti. Reformierakond on teatanud ringkondade esinumbrid ja võttis katte kohalikelt nimekirjadelt 5. detsembril. Tähtaja poolest on veel teada Isamaa, nemad on lubanud valimisnimistud lauale panna 13. detsembril.
Üldiselt aga on erakondadel nimekirjade kokku saamisega probleeme.
Sotsiaaldemokraadid kardavad kehva tulemust
Sotsiaaldemokraadid on oma näitajatega riigikogus esindatud erakondade sabas. Postimees pakkus isegi tõenäosuse 10-15 protsenti, et halbade asjaolude kokku langemisel võivad sotsid parlamendist välja jääda.
Tuntud sotsidest ei tee enam kaasa endine erakonna esimees ja varasem peasekretär Indrek Saar. Teda näikse tagasi kiskuvat algsete liistude ehk näitlejatöö juurde.
Sotsidel tuli alla neelata veel üks mõru pill. Valimistel ei kandideeri Narva linnapea Katri Raik. See on juba tugevam põnts, sest eelmine kord tõi Raik Ida-Virumaalt ühe mandaadi. Nüüd otsustas ta jätkata piirilinna meerina, kuna seal on palju tööd ja ta ei tahaks oma valijate lootusi petta.
Raiki asemel on Ida-Virumaal kultuuriminister Piret Hartmann. Ta on küll ise sellest piirkonnast pärit, aga suhteliselt tundmatu kohalikule valijale.
Sotsid võivad ilma jääda mandaadist Tartus, sest oskasid seal isekeskis tülli pöörata. Gea Kangilaski, keda Postimees nimetas Tartu sotside uue põlvkonna liidriks andis Tartu piirkonna juhatusest lahkumise avalduse. Tüli olevat küll suudetud summutada, kuid Kangilaskit üritavad ära rääkida Rohelised.
Praegune Euroopa Parlamendi liige Marina Kaljurand tõi sotsidele eelmine kord Harjumaalt kõva häältesaagi. Vahepeal käisid jutud, et Kaljurand kindlasti ei kandideeri. Nüüd käivad teised jutud, et siiski kandideerib, kuna tuleb üles näidata tänulikkust sotsidele, kelle nimekirjas valiti ta Brüsselisse ja paistab, et Kaljurannal poleks midagi selle vastu, kui saaks Brüsselis veel viis aastat jätkata (valimised 2024).
Hoopis kummaline on pilt Järva- ja Viljandimaal. Varem oli seal sotside tunnustatud liider ja häältemagnet Helmen Kütt. Nüüd juhib erakonda samast pärit Lauri Läänemets. Siseminister Läänemets ongi esinumber ja Kütt teine.
Tegelikult muidugi küsimust ei ole, kas Vestman all ja Piibeleht peal või vastupidi, sest ühe mandaadi saavad sotsid Järva- ja Viljandimaalt igal juhul.
Tallinnas on neil vaja kompenseerida Rainer Vakra ja Helve Särgava hääled.
Paremaid tulemusi kui neli aastat tagasi ootavad sotsid majandus- ja kommunikatsiooniministrina töötavalt Riina Sikkutilt ja Läänemetsalt endalt.
Sotside leeris kandideerib Raimond Kaljulaid ja temagi peaks suutma ühe koha riigikogus võita.
Sotside toetus eelistusküsitlustes on praegu siia-sinna seitsme protsendi kanti.
Keskerakonnal häda suur
Keskerakond on kogu sügise silma paistnud väga madala populaarsusega, kuskil 11-12 protsendi tasemel. Nüüd on tõustud 16 protsendile.
Kõige suurem häda on selles, et enam ei kandideeri neli kindlat häältetoojat: Martin Repinski, Mailis Reps, Marika Tuus-Laul ja Viktor Vassiljev. Raimond Kaljulaid on sotside pundis. Õnneks läks erakonna esimehel Jüri Ratasel korda ära rääkida endine kultuuriminister Anneli Ott, kes algselt ei pidanud enam kandideerima, kuid nüüd teeb kaasa Tartu ringkonnas. Eelmine kord valiti ta Toompeale Valga-, Võru- ja Põlvamaalt.
Euroopa Komisjoni energeetikavolinikul Kadri Simsonil on Brüsselis tööd üle pea ja ta ei tule peibutuspardiks. Varem oli Simson Pärnumaal kindla peale minek, alati võttis ühe mandaadi. Nüüd on tema kingadesse astunud Andrei Korobeinik, endine riigikogu asendusliige ja hiljuti umbusaldusega kinga saanud Pärnu linnavolikogu esimees. Tema järel tuleb riigikogu liige, endine Sindi abi- ja linnapea ning Pärnu abilinnapea Marko Šorin. Ootamatu käik oli kunagise teletähe Enn Eesmaa toomine Pärnumaa nimekirja kolmandaks. Eesmaastki räägiti kui võimalikust loobujast, aga Pärnumaale toodi ta ilmselt kartuses, et tandem Korobeinik-Šorin ei pruugi välja vedada. Nüüd unistavad keskerakondlased Pärnumaalt isegi kahest mandaadist.
Keskerakonna üks raskekahureid, Euroopa Parlamendi liige Yana Toom kandideerib vastupidiselt kõlakatele Põhja-Tallinna asemel ikkagi Ida-Virumaal. Ent juhtpaar on kummaline: esinumber on sealkandis turismitalu pidav endine sumomaadleja Kaido Höövelson, Toom tema järel.
Tallinnas arvab Keskerakond hakkama saavat, kuid väljaspool Tallinna on häda veelgi suurem. Nimelt kaotab Keskerakond järjekindlalt oma valijaid EKRE-le.
Ratas on veennud veel teisegi kandidaadi, nimelt ajalooprofessor Aadu Musta, kel vahepeal oli tervisega tõsiseid probleeme, taas Tartus kandideerima. Koormuse kergendamiseks loobus Must Balti Assamblee esimehe kohast.
Võru-, Valga- ja Põlvamaalt toob tõenäoliselt mandaadijagu hääli Tarmo Tamm, kes on olnud selles valimisringkonnas häältemagnet. Üldiselt siiski on Keskerakonna seis küllaltki pingeline.
Reformierakond hädas pingiga
Erakondade kandideerijate hulk ja kvaliteet sõltub pingi pikkusest. Häda, kui pink on lühike, jälle häda, kui pink on pikk, nagu Reformierakonnal. Kuidas nad kõik kohtadele panna? Seda enam, et on uustulnukaid: lauljatar Luisa Rõivas (Taavi Rõivas enam ei kandideeri), erukindralmajor Meelis Kiili, endine Kaitseliidu juht, Mario Kadastik, tippteadlane.
Taavi Rõivase asemel kandideerib Lääne-Virumaal kaitseminister Hanno Pevkur. Kui endise haridus- ja teadusministri Liina Kersna saatust peeti lahtiseks, siis tegelikult on ta oravate esi-number Võru-, Valga- ja Põlvamaal.
Reformierakonna reiting on viimastel nädalatel püsinud 31-32 protsendil. Peamise konkurendi EKRE-ga on vahe stabiilselt 6-7 protsenti.
EKRE valimisnimekiri nõrgem
See võib nii olla, sest selget mõõdupuud ei ole. EKRE on nelja aastaga teinud oma esindajad riigikogus avalikkusele tuttavaks. Nendega valimiste eel liitunutest on tuntuimad traditsiooniliste pereväärtuste eest seisjad Varro Vooglaid ja Markus Järvi.
EKRE tõus on nüüdseks pidurdunud, kuid 25-26 protsenti toetust tagab neile reitingutetabelis Reformierakonna järel teise koha.
Isamaa suur verekaotus
Parempoolsete lahkumisega kaotas Isamaa omajagu liikmeid, kuigi mitte väga tuntuid. Seevastu häältetoojatest on jäänud kõrvale Kaia Iva, Viktoria Ladõnskaja-Kubits, Mart Nutt, Mart Luik, Jüri Luik – kes töö, kes surma, kes veendumuste tõttu.
Uutest kandideerijatest märgitakse eelkõige kahte ministrit, justiitsminister Lea Danilson-Järge ning ettevõtlus- ja IT-ministrit Kristjan Järvanit ning Euroopa Parlamendi liiget Riho Terrast.
Isamaa reiting jääb üldiselt kümne protsendi alla, kuid isamaalased ise usuvad heasse tulemusse. Eks seda saaks vaagida siis, kui ringkondade nimekirjad on avalikustatud.
Eesti 200 teine katse
Eesti 200-l eelmine katse 2019. aastal ei õnnestunud. Toompea lävepaku ületami-sest jäi puudu umbes 0,6 protsenti. Praegu on nende toetus 8-12 protsendi vahel. Nende häda on tuntud inimeste nappus.
Neli aastat tagasi oli nimekiri üllatavalt nõrk. Nüüd on olukord mõnevõrra parem, aga häda jällegi esimehes. Uus esimees, endine ajakirjanik ja Postimehe peatoimetaja Lauri Hussar pole kaugeltki nii tuntud kui Kristina Kallas. Neli aastat tagasi lubas Eesti 200 uusi nägusid ja põnevaid seisukohti. Näod olid uued, aga tundmatud ja valimisprogramm ei kõnetanud.
Nõustun, et Eesti 200-l on sama mure, mis sotsidel – kartus riigikogust välja jääda.
Tagumistel pole lootustki
Erakonnal Eestimaa Rohelised ei lähe samuti hästi ja neil pole lootustki riigikokku pääseda. Võibolla kordan ennast, aga suured erakonnad on keskkonnateemad osavalt üle võtnud ja jätnud Rohelised tühjade pihkudega. Umbes kahte toetusprotsenti naljalt viieni ei kergita.
Isamaast lahku löönud ja oma erakonna moodustanud Parempoolsed kõiguvad umbes protsendilise toetuse juures. Ei ela ega sure, pole ei liha ega kala. Ilmselt oleks mõistlikum ühineda Eesti 200-ga, mis võiks olla neile vaadetelt kõige lähedasem.
