Kalev Vilgats, ajakirjanik
Euroopa riikide poliitilist elu jälgides jääb mulje, et liberalismi võidukäik on lõppenud ja konservatism tõusuteel. Kevadel tähistati Eesti vasakliberaalide võitu, mida nimetati ka vasakpöördeks. Kas Eesti liigub kuidagi vastuvoolu?
Soomes, Rootsis, Itaalias ja Kreekas on võimule saanud konservatiivid, Holland ja Saksamaa on järgnemas. Hiljutised Poola parlamendivalimised võitsid samuti konservatiivid, aga neil pole praegu liitlasi, et valitsust moodustada, kuigi ponnistatakse. Prantsusmaal ootab Marine Le Pen oma tundi ning Ameerikas võib järgmisel aastal terendada presidendivalimistel vabariiklaste võit.
Nüüd, novembri algul tundub, et eestlastega ja Eestiga pole lahti midagi, oleme ilmselt pisut pikatoimelisemad.
Isamaa spurt
Erakond Isamaa on juba mõnda aega küsitlusreitingut parandanud ja roninud ülespoole. Pärast pikka rähklemist 6-8protsendise toetusega tekib küsimus, kui pikk ja kindel on see oavars, mida mööda isamaalased ülespoole kerivad.
Analüütikud on pakkunud, et ennekõike on Isamaa positsiooni muutumisele kaasa aidanud juhivahetus. Kuivavõitu Helir-Valdor Seederi asemele valitud Urmas Reinsalu on värvikam ja mõjub värskendavalt.
Siinkirjutaja on alati hädas isiksuse rolli hindamisega teatud sündmuste puhul ja ei julge nüüdki öelda, et peamine põhjus võiks olla nägude asendamises. Pigem sattus Reinsalu väga heasse skandaalide ajaaknasse, mis aitas teda ja laiemalt Isamaad kindlamini pildile. Pean silmas kõigepealt presidendi kantselei rahastamise lugu ja sellele järgnenud peaministri nn Venemaa-vedude skandaali.
Kahtlemata oli see riigieelarve kontrolli erikomisjoni rida selgitada, mis värk on presidendi kantselei lisarahastuse taotlusega. Tänuväärset järgnes Venemaa vedude skandaal, millega tegeles küll Mart Helme juhitav korruptsioonikomisjon, aga kuna mõlema komisjoni istungid olid avalikud ja neid kanti üle, said vaatajad kujundada oma arvamuse. Sõnaosavam ja ehk isegi riukalikum Reinsalu andis silmad ette Helmele, kes kohati hakkas meenutama Andrei Võšinskit (ajalooinimesed teavad, kellega on tegu).
Koos esimehega vahetasid isamaalased välja oma peasekretäri. Priit Sibula asemele asunud riigikogu liige Andres Metsoja on jõudnud anda oma panuse, et Isamaa võtab nüüd sagedamini sõna päevateemadel (julgeolek, majandus, haridus), teeb ettepanekuid ja pakub lahendusi, ehkki võimulolijad neid kuulda ei võta (nt Reinsalu kümme punkti riigieelarve koostamiseks).
Olgu, kuidas on, kuid viimati-se uuringu kohaselt on Isamaa kerkinud kolmandale kohale. Minu eelnevate kirjaridade paikapidavuse kinnituseks on seegi, et Isamaa jõuline tõus algas augustis ehk just skandaalide avalikuks tuleku ajast.
Oktoobrikuu oli Isamaale väga hea. Koondtulemus näitas, et nad on asunud erakondade edetabelis kolmandale kohale, kusjuures Reformierakonnast lahutab neid alla kahe protsendi. Isamaa ja neljandal positsioonil oleva Keskerakonna vahel on pea viis protsenti.
Novembri algul sai Isamaa hakkama uskumatuga. Nad möödusid Reformierakonnast ja asusid 20,2protsendise toetusega EKREle sappa. Vahe Reformierakonnaga on küll vaid 0,2 protsenti, aga praegu paistab, et isamaalastel õnnestub seda suurendada.
Postimees tõdes oma rubriigis “Nädala näod”, et Reinsalu on seismiliste muutuste looja ning praegu kuum kaup. Ent mitte ainult Postimees, vaid isamaalased ise on veidi mures, kuhu selline tõus välja võib viia. Kas tegemist on lihtsalt ajutise võnkega või on see seismiline muutus, nagu ütleb Reinsalu.
Läinud nädalavahetusel pidas Isamaa volikogu ja oma kõnes üritas Reinsalu taas kehutada parlamendiparteisid otsima laiapõhjalist kokkulepet Eesti majanduslangusest välja toomiseks, kuid võimuliit erilist entusiasmi välja ei näidanud.
Keskerakonna näguripäevad
Reformierakonnaga kõigepealt teise ja siis EKREga kolmanda positsiooni pärast võistelnud Keskerakond on pärast juhivahetust vajunud kuue parlamendierakonna hulgas neljandale kohale ning kaotanud tublisti üle saja liikme. Ennekõike on Keskerakonnast lahkunute arvel kosunud Isamaa.
Esimese hooga hüüatasin, et kuhu nüüd, kui kuulsin suhteliselt prominentsete keskerakondlaste muundumisest isamaalasteks. Vähe mõelnud ja pilti uurinud, pean nõustuma nendega, kes ütlevad, et Keskerakonnast lahkujatel on vähe valikuid poliitikas jätkamiseks. Sisuliselt kas Isamaa või sotsid.
Arvan, et vähemalt osa Isamaaga liitunutest võivadki olla oma sisimas rohkem isamaalased kui keskerakondlased või sotsid. Niikuinii lahutab aeg sõklad teradest. Keskerakonnast lahkunutele tundub Isamaa praegu kindlam valik kui küsitav ühte heitmine sotsidega.
Keskerakonna juhivahetus on olnud paras pettumus. Vett on juba omajagu merre voolanud, aga Tallinna juhtimisele kohakaasluse alusel erakonna juhtimise lisanud Mihhail Kõlvart ei ole ennast veel parteijuhina näidanud. Võimalik, et praegu käib väljaspool pealinna kunagiste positsioonide taastamine. Narvas on keskrahvas taas võimul, sisepöördega ähvardatakse Kohtla-Järve linnapead. Kunagi oli põhjarannik Keskerakonna pärusvaldus, kuhu tungisid sisse oravad ja sotsid ning sai jala ukse vahele isegi EKRE. Nüüd on mõistlik võõrad võimu toidukettide juurest eemale ajada.
Kõlvart tegi äsja väga huvitava käigu, pakkudes Jüri Ratasele Euroopa Parlamendi valimistel Keskerakonna nimekirja esikohta. Olin kaunikesti veendunud, et sellele kohale jääb Yana Toom. Tema olevat isegi ilma vastupanuta loovutanud positsiooni Ratasele. Mis on selle taga? Kas kartus, et Toom jääb esinumbrina nõrgaks? Ratasel on Keskerakonna eestikeelsete valijate hulgas teatud märtrioreool. Kas loodetakse, et Ratase-Toomi tandem võiks eesti-vene sünergias võtta Brüsselis kaks kohta? Ei tea. Veel ei tea. Kohakauplemise peale ütles Ratas, et europarlamendi valimistel ei moodusta järjestust Toom või Kõlvart, vaid erakonna juhatus või volikogu. Ehk tema seda positsiooni pakkumise juttu väga tõsiselt ei võta.
Eelnevale jutule tagasi vaadates võiks viimaste reitingute põhjal öelda, et kahte kohta Brüsselisse Keskerakonnal oodata ei ole. Heal juhul võtab ühe koha Yana Toom, sest Ratast pooldava võinud eestlaste toetus Keskerakonnale on langenud neljale protsendile.
Kadunud bravuur
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE) möödus äsja Reformierakonnast ja asus reitingutabelit juhtima. Algul oli edumaa vaid karvajämedune, kuid oktoobrikuu koondkokkuvõte näitab, et EKRE edestab Reformierakonda ligi kolme protsendiga. Novembri algusega suurenes edumaa kolme protsendini. Kui siinkirjutaja arvates on EKRE varasem, võitluslik bravuur kuhugi kadunud, siis analüütik Tõnis Saarts arvab, et EKRE on läinud veelgi radikaalsemaks nii retoorikas kui teguviisis.
Varem on Martin Helme näinud oma suurt eesmärki Kaja Kallase valitsuse kukutamises ja EKRE-lt valimisvõidu röövinud Reformierakonna saatmises opositsioonipingile. Selleks oleks vaja nurjata järgmise aasta riigieelarve vastuvõtmine, aga millise nipiga? Opositsioonist ei tee riigikogu obstruktsioonis kaasa enam ei Keskerakond ega Isamaa, seega on EKRE parlamendis jäänud üksinda. Mainele ei mõjunud hästi ka erakonnast välja astunud riigikogulase Kalle Grünthali kütuseafäär. Ajakirjandus paljastas, et Grünthal tankis oma autot ka siis, kui viibis samal ajal riigikogu saalis. Kütusemaia Grünthali suhtes on alustatud juurdlust.
Kui praegu peaksid toimuma riigikogu valimised, oleks suur tõenäosus taas EKRE+IM+KE valitsusel, kuid seekord Helme juhtimisel. Kummaline, et ühes intervjuus ajakirjandusele nimetas Helme EKRE ja Isamaa kõrval kolmandaks konservatiivseks erakonnaks Keskerakonda. No, ei saa Saulusest Paulust. Keskerakond on selgelt vasaktsentristlik erakond, nüüd ainult tugevama vene aktsendiga.
Räsitud oravad
Oravaparteil pole nii halvasti läinud kogu nende olemasolu vältel. Miski ei taha idaneda, kõik kipub mädanema. Eelarve eelnõu on auklik nagu Eesti maa pärast Rail Balticu valmimist, toetuste vähendamised, maksutõusud, esialgsest veelgi krõbedam automaksuplaan, kukkuv majandus, suurenev töö-puudus jne. Oravad on löönud käpad küünarnukkideni maksumaksja taskutesse, aga üritavad minna veel sügavamale.
Praegusel kursil jätkates terendab Reformierakonnale pärast järgmisi riigikogu valimisi olukord, kus neil pole vähimatki asja valitsuse moodustamise juurde. Küll hellitan teatud lootust kuulda reformaritelt mingit selgemat ja jätkusuutlikumat visiooni nende üldkogult, mis peaks kogunema enne 22. novembrit, mil saab täis Kaja Kallase aeg erakonna esimehena.
