Tänavune kevadine kalmistupüha peeti Kensico surnuaia kabelis 11. juunil.
Kanada põlengute punakas õhk oli pisut järele andnud ja hall suitsuvine kaunis märkamatu. Vaatamata samal nädalalõpul Long Islandi Laste Suvekodu maa-alal tähistatud jaanipäevale oli siiski ka surnuaial viibijaid.
Algusliturgia pidas õp Leevi Kiil ja lõpupalve ja õnnistuse praost Thomas Vaga. Haaravat muusikat ja laulude saatet kuulsime Mall Kiililt ning jutlus oli õp Markus Vagalt, kes oli aluseks valinud Matteuse 9:9-13, 18-26.
Õp Vaga selgitas, kuidas eesti keeles kasutame sõna “usk” mitmel erineval viisil. Kuigi ka eesti keeles on olemas sõna religioon, kasutame “usk”, kui räägime maailma erinevatest religioonidest. Meie ütleme ristiusk ja muhamedi usk. Kui käime kirikus, loeme piiblit jne, siis küsitakse, kas oleme usklikud. Inglise keeles aga tihti, kas oleme religioossed. Mis tähendab, kas käime oma religiooni seaduste järgi. Usul ja religioonil tegelikult on suur vahe, mida kirjeldab hästi jutluseks valitud evangeeliumi tekst.
Kui Jeesus oli söömas nn patustega, olid variserid häiritud ja tahtsid teada, miks Jeesus, see usklik mees, istus ja sõi koos patustega. Vastus oli selge – Jeesus tuli patuseid kutsuma. Samas ta ei eraldanud ka varisere, vaid kutsus neidki usule; seda variserid ei mõelnud, sest pidasid endid väga usklikeks. Tegelikult olid nad aga religioossed, täites kõiki religioosseid keerulisi kombeid, reegleid ja seadusi. Mis tegelikult isegi eraldab meid Jumalast, sest me ei jõua kõike teha, et saada Jumalaga lepitust. Jeesus ütles – “Ma ei taha ohvrit, vaid halastust!”
Apostel Paulus ütles: “Aga me teame, et mida Seadus iganes ütleb, see on Seadusega käijatele. Seaduse tõttu ei mõisteta kedagi õigeks Tema ees. Seaduse kaudu tuleb patutundmine.” (Rooma 3:19-20).
Meie, kristlased, ei ole religioossed. Oleme usklikud. Teame ja saame aru, et kirikusse tulemine, liturgia austamine, laulude laulmine jne, meid ei päästa. Ükski meist ei ole usklik seetõttu, et käitume korralikult, vaid oleme head, sest Jumal on meid armastanud ja andnud oma poja, kes meie eest ristil suri. Oleme head, sest Jumal on meid heaks teinud. Kui me nii usus elame, muutub ka meie käitumine. Me ei käitu enam nagu variserid, kes ei sallinud neid, kes nende meelest olid patused ega käinud seaduste järgi. Me täitume tahtega kõiki aidata ja see laieneb ka meie ümbruskonda.
Tänane kirjasõna toob meile näiteid usust. Esimesena naisest, kes uskus, et kui ta vaid saab puudutada Jeesuse riietust, saab ta terveks. Mis ka täitus, sest tema usk aitas teda. Teiseks oli ülem, kes palus, et Jeesus paneks oma käe tema surnud tütre peale, et lapsuke ärkaks üles. Mõlemad lihtsalt uskusid. See on oluline õpetus meile ka tänapäevalgi. Jumal on meid valmis aitama ja andma, mida iganes vajame.
Mida peame tegema? Kas esiteks meelt parandama? Kas Vana Testamendi poolt seletatud tseremoniaalset isepuhastust tegema? Vastus on lihtne. Usk Jeesusesse Kristusesse on küllaldane. See saavutab kõike, sest Jumal on meid armastanud algusest peale ja ka tänapäeval ja tahab meid kõiki päästa surma- ja patuorust. Kui me usus elame, siis ükspäev seesama Jeesus, kes äratas üles tütarlapse, äratab ka meid surmaunest ja kutsub meid Tema juurde taevasse. Jääme siis uskuma tõotust, mida Jumal on vägev täitma (Rooma 4:21).
Kui elame usus, uskudes et Jumala tahe, et Tema armastuses on meid päästa, siis muutub ka meie elu. Pöörame selja variseride sarnasele käitumisele. Teeme edasi seda tööd, mida Jeesus alustas kaks tuhat aastat tagasi ja mida apostlid, jüngrid ja kõik ristiinimesed on teinud läbi aastasadade. Kuulutame Jeesust armastusega. Aamen.
Kokkuvõte:
Aime Andra
Monument to the 1944 Great Flight Opened in Pärnu