Tasase vihmaga pühapäeval, 9/11, korraldati mitmel pool New Yorgis mälestuskokkutulekuid all-linnas tornmajade hävitamise 21. aastapäeva puhul.
Eestlastel toimus samal päeval järjekordne mälestusteenistus Kensico surnuaia kabelis. Vihmasele ja liiklusrohkele päevale vaatamata oli kohale jõudnud pisut alla 20 inimese. Õpetaja Leevi Kiil alustas algusliturgiaga ja sõnumiga (Timoteosele 1:12:17), kus apostel tänab Jumala armu eest, mis sobib ka hästi meie Teise maailmasõja põgenike pääsemise lugudega.
Järgnes jutlus (Luuk. 15:1:10) õp Markus Vagalt, kes selgitas Jeesuse tähendamissõnu kadunud lambast ja rahast ning pidutsemisest nende leidmisel. Õpetaja küsis, kas meie oskame pidutseda ja millal me pidutseme, tõstame häält ja hõiskame. Mõeldes eesti rahvale ja iseloomule võiksime vastata, et me suurt põhjust selleks ei vaja. Aga kes meist pidutseb, kui mingi kadunud asja leiame? Jeesuse ajal mõtlesid inimesed samamoodi ja võib arvata, et leidsid need paar olukorda, millest Jeesus rääkis, liialt tühised pidutsemiseks. Arvata võib, et Jeesuse juttu peeti naljaks. Kui palju maksab peo korraldamine, eriti nagu piiblis ütleb, “kokku kutsuti kõik sõbrad”. Võib arvata see oli kallim kui ülesleitud raha väärtus. Inimesed vast arvasid, et kadunud asjade leidmine polnud küllaldane, et pidutseda.
