Foto: Viido Polikarpus, pildil pottsepp Vahur Halliste
Nädal enne Eesti iseseisvuspäeva sõitsin ma bussiga Tallinna. Olime Klõbi talus saanud valmis kamina, mis asendab vana ahju. See vana ahi asus keset suurt tuba ja rauast ahjuuksel oli kiri „Tartu Võit“. Mulle meeldis istuda avatud ahjuukse ees, kui seal põles tuli, nagu oleks tegemist kaminaga. Võisin seal tundide viisi põletada suuri ja raskeid puuhalge.
Kuigi ahi oli ehk sada aastat vana, olin ma kindel, et see kestab veel teist sama palju. Kui see oli korra juba kuumaks läinud, hoidis see kogu maja mitu päeva sooja isegi kõige külmemal talvepäeval. Aga kõige tähtsam reegel, millest tuleb alati kinni pidada, on see, et iga asjaga tuleb ringi käia nii, nagu on ette nähtud. Nimelt hakkas ahju sisemus järele andma. Esialgu kukkus sisse üks kivi, siis teine, kuni lõpuks tuli neid robinal alla. Siis sain ma aru, kui tähtis on maatalus korralik ahi ja kui abitu on inimene, kui ta on selle kaotanud.
Kuna mul ei olnud talvel enam ahju, võtsin oma arust mõistuse kokku ja hakkasin kütma tervet maja köögipliidi kaudu. Hoidsin pliidi all kogu päeva ja ka öö tule üleval ja paistis, et kõik toimib. Aga kui ma Tallinnasse oma naise juurde sõitsin, siis hakkas ta kaeblema, et mul on küljes pigilõhn. Lohutasin teda küll, et minu teada naistele meeldib, kui mehed maalt lõhnavad suitsu järele, aga ta oli kindel, et minul ei olnud juures sellise suitsu lõhn. Muidugi ei tundnud ma enam ise mingit lõhna, kuna elasin päevast päeva selle sees.
Mu naine käskis mul midagi selles asjas ette võtta. Lootsin, et mõni mulle soovitatud pottsepp tuleb mulle appi. Kaks mulle soovitatud pottsepa käisid ka kohal, aga koostöö mõlemaga lõppes mulle majandusliku katastroofiga. Lõpuks ostsin K-Rautast Ameerika firma Franklyni ahju, mis ei maksnud hulka raha, ainult 2500 krooni – see juhtus krooniajal. Lõhkusin vana pliidi ja soemüüri maha – oli see ikka tahmane ja tolmune ettevõtmine! – ja suunasin pliidisooja otse korsnasse.
Algul töötas kõik nagu õlitatult. Kui aga tulid külmad ilmad, siis tekkisid probleemid. Nimelt ei pidanud ahi sooja, sest soe läks ju otse korstnasse. Pigiprobleem oli küll lahendatud, aga soojaküsimus oli minu jaoks tähtsamgi.
Nüüd tuli mul pähe hiilgav idee vooderdada Franklyni ahi kividega, et soe toas hoida. Kui olin sellega ühele poole saanud, siis selgus, et vooderdis mitte ei hoia sooja toas, vaid ei lase sellel tuppa tullagi ja läheb ikka otse korstnasse!
Kogu mu mässamine viis selleni, et mu hea sõber Viljar viis mu kokku veel ühe pottsepaga, Vahur Hallistega Haanjast. Ja lõpuks ometi oli tema, meie kolmas pottsepp, see, kes mu hädast välja aitas! Nüüd on meil köögis imeilus kahe siibriga pliit ja isegi leso!
Vastupidi Vahuri soovitusele kütsin ma kogu maja jälle pliidiga. Aga inimene ei õpi kunagi – ma olen pliidi keskmise rauast plaadirõnga kumeraks kütnud. Õnneks ei ole pliidi endaga midagi juhtunud. Aga isegi mina saan lõpuks aru, et pliiti ei tohi lõputult piinata. Nii ma kutsusin Vahuri uuesti meile, et ta ehitaks ka päriskamina. See on nüüd tänu talle samuti valmis. Vahuri abiga olen löönud kaks kärbest ühe hoobiga – maja on soe ja pigilõhnast olen ka lahti saanud.
Ei tea muidugi, kas mu mõistus lendab samuti korstna kaudu välja …
Viido Polikarpus
