Intervjuu eestlannast tantsija ja koreograafiga Diina Tammega.
Intervjueeris: Leelo Linask.
Diina, on möödunud juba aastaid eelmisest korrast, kui intervjueerisin Sind. Tookord olid Sa just laineid löömas Telluride’is, koreograafina kuulsal ja heategevuslikul Telluride Aids Benefit’il “The Runway”. Millega oled vahepeal tegelenud?
Jah, uskumatu, sellest on juba kaks aastat möödas! No üks suursündmusi siinkohal ongi “Koidust Hämarikuni”/ “Dawn till Dusk” etenduse loomine ning selle lavale toomine NYs, Floridas ja Washington DC-s.
Lisaks olen hoogsalt tegelenud tsirkusekunstide treenimisega (õhutantsud, tuletantsud, stiltwalking, rulluisutants). Olen vahepeal päris palju erinevatel üritustel esinenud, jätkuvalt andnud tantsutunde ja veidi mööda maailma ringi reisinud. Hetkel olen jällegi teel Coloradosse, et teha üks kiire show Aspenis.
Tundub nagu põnev elu! Ja palju tööd! Sa mainisid reisimist, ja tean, et sel aastal jõudsid ka Eestis ära käia. USAs elades mõtlevad paljud inimesed eesti kultuuri all eelkõige just koorilaulu, rahvusmotiive ja käsitööd, rahvatantsu… traditsioonilisi võtteid ja lähenemisi. Ometi on kultuur kui elav olend. See aasta on Tartu Euroopa kultuuripealinn. Nii mõnigi pealtvaataja mainis ETV ülekandes, et oli asju, mida koheselt ei seostaks eesti kultuuriga, millest ei saadud aru. Ju asi selles, et ei kõnetanud ootusi ehk oli eelarvamusi.
Millisena näed Sina eesti kultuuri maastikku? Kas sa igatsed seda, elades USAs?
Kultuur on kindlasti justkui elav olend, uudishimulik olend. Pidevas liikumises, muutumises, kasvamises. Ma olen nüüdseks 11 aastat eemal elanud ja minu meelest kultuuriruum on aina rohkem ja rohkem arenenud. Iga kord, kui Eestit külastan, on nii palju positiivseid üllatusi, nii uute sündmuste kui uute kultuuri hot-spotide avastamine.
Minu meelest on Eesti kultuuriruum muutunud multikultuursemaks, aga see on samal ajal ka omanäoline, et palju tähelepanu pööratakse detailidele. Ma olen Eestis üles kasvanud ja alles täiskasvanueas USA-sse kolinud. Mulle tundub, et kui ma nooremana seal elasin, siis taheti kangesti kaasas käia nö välismaa moodsate asjadega. Nüüd külastades tundub mulle, et oma Eesti asja väärtustatakse senisest enam. Kindlasti igatsen seda mingitel hetkedel.
Môni aasta tagasi nägin Sinu ja Valev Laube etendust “Dawn till Dusk” ja olin vaimustuses põimingust, sest tundus, et see interpretatsioon eesti rahvatarkustest ja rahvakalendrist ühendas eneses nii palju: iidset ja täitsa modernset, arhiivilindistustest tuliuute lahendusteni; vaadeldes tegelikkust, rahva igapäevase elu ja mütoloogilise maailma ristumist. Väga palju oli pakitud lihtsasse ja kergeolemuslikku etendusse. Esimesel etendusel olid küll kõik meeled töös.
Kuidas sellised etendused sünnivad ja kuidas üleüldse sellist produktsiooni ellu viia põhitöö kõrvalt?
Aitäh! Mul on väga hea meel, et meeldis! See on tore küsimus.
Etenduse loomise protsess võtab aega kuid ja ongi tegelikult täiskohaga töö. Räägime sellest veidi lähemalt. Kõigepealt on meil olemas idee, mille ümber tahame lavastama hakata.
Et ühte korralikku käsikirja kokku panna, tuleb teha päris palju uurimistööd.
Antud kontsekstis näiteks nädalaid lugemist erinevate rahvakalendri tavade ja iseärasuste kohta, materjali jagub küllaga väga erinevates allikates. Kui mingi arusaam hakkab kujunema, siis teed enda jaoks märkmeid, mis ja kuidas rohkem inspireerib, tuleb otsustada, millise ajalise raamistiku sisse lõpptulemus peaks mahtuma ning selle järgi siis täpsem käsikiri kokku kirjutada.
Muidugi paralleelselt mõelda sellele, kuidas erinevaid elemente lavale tuua, ideid ellu viia, milliseid eriefekte kasutada, mis tingimused on esinemisruumides, lavadel, millega tuleb arvestada.
Siis tuleb hakata kuulama väga suures koguses muusikat ja lõpuks teha valik, millised muusikapalad etendusse kõige paremini sobivad.
Muusikaline uurimistöö on väga ajamahukas. Meie etenduses jaguneb muusikaline osa elava muusika ja olemasolevate salvestuste vahel. Muusikutel kulub tunde ja tunde palade harjutamiseks ja kokkumängimiseks.
Olemasolevaid muusikapalasid tuleb tihtilugu töödelda, lõigata, koostada sujuvad üleminekud, tagada hea helikvaliteet jne. Jällegi väga ajakulukas töö. Kui see on kõik olemas, tuleb mõelda, milliseid rekvisiite läheb tarvis, et teatrielamus oleks võimalikult äge. Mõningad rekvisiidid tuleb ise teha, see tähendab materjalide hankimist, visandamist ja meisterdamist. Mõned rekvisiidid saab valmis osta. Mõningad rekvisiidid on näiteks väga eesti-spetsiifilised, sealhulgas rahvariided,
õllekapad, pastlad. Siis tuleb uurida, kellel neid olemas võiks olla ja kes on neid nõus etenduseks laenama.
Seejärel tuleb hakata koreograafiat välja mõtlema. Antud etenduses on kõik tantsud originaalkoreograafia. Tantsude mõtlemiseks kulub tükk aega. Selleks on vaja veeta tunde tantsusaalis, et liikumine luua ning siis tantsijaid, kelle peal teatud koreograafilisi ideesid katsetada.
Kui ma üksi tantse välja mõtlen, siis tihtipeale tuleb neid mustand-koreograafiaid gruppide peal katsetada. Samamoodi paari-koreograafiaid. Näiteks mõni tõste või paarissamm võib mu peas toimida, aga tegelikkuses tuleb hoopis muud moodi näha. Kui koreograafia on valmis, tuleb see tantsijatele selgeks õpetada, mitmeid päevi tantsusaalis peegli ees higistamist. Ja peale seda tantsude puhastamine ja harjutamine võtab ka alati oma aja. Seejärel hakkame lisama rekvisiite ja kostüüme.
Lavalisi märguandeid, kuhu ja mis hetkel laval liikuda, millal välja tulla, mis rekvisiite ja kuidas kasutada. Kostüümivahetused.
Seejärel harjutame koos muusikutega. Et tempo ja muusikalised nüansid ühtiksid kõigi koreograafiatega. Oluliseks osaks on etenduse kavade koostamine, et publikul oleks hea ja selge etendust jälgida. Kavad tuleb koostada, disainida ja trükkida. Seejärel disainida etenduse plakat, flaierid, promomaterjal, video.
Tuleb müüki panna piletid ja tegeleda piletikampaaniaga. Ja siis enne etendust kõik rekvisiidid (meil on palju kratte jne), pillid, kostüümid etenduse paika toimetada.
Siis teha sound check, arvestada lava eripäradega ja luua lavakujundus. Et kõik näeks välja ilus, põnev ning seos etenduse kunstiliseks tervikuks.
Äkki kirjeldaksid seda etendust ja kust selle peale tulid?
Etendus kutsub publikut kogema ühte aastaringi läbi rahvakalendri kommete, tavade ja müstiliste rituaalide.
Tahaks just rõhutada, et tegemist ei ole lihtsalt kontserdiga, publikul on oluline osa selle kõige ellu toomisel. Etenduses teevad kaasa kolm muusikut, neli tantsijat ja paar müstilist krati laadset tegelast. Need viimased on nii vanast ajast pärit, et siis veel ajaleheartikleid ei kirjutatud, seega tuleb neid oma silmaga vaatama tulla. Saab kuulda nii uuema kui vanema aja muusikalisi palasid, mõned originaalsed arhiivisalvestused on pärit 20. sajandi algusest. Saab teada, kuidas uuema ja vanema aja kombeid erilisel viisil tähistada. Facebookis on üks tore rahvakalendri lehekülg, kus erinevatel tähtpäevadel jagatakse meelelahutuslikke
nõuandeid, kuidas seda või teist tähtpäeva tänapäeval tähistada. Olen neid pikemat aega jälginud ja vahest ka sõpradega jaganud. Need teevad alati kõigil tuju heaks, siis tuttavad alati ütlesid, et nii lahe, et teil sellised traditsioonid ja uskumused on. Taipasin, et tõepoolest on tegemist nii unikaalse kultuuripärliga, et seda võiks ju
laiema publikuga jagada.
Tantsu lavastamine on suur osa mu tööst. Aastal 2016 tegime koostöös Valev Laubega National Gallery’s Washington, DCs kontserdi nimega “Tonality of Culture”,
mis oli inspireeritud eesti rahvamuusikast ja -tantsust. Olime mõnda aega tahtnud seda kuidagi edasi arendada ning uuesti lavale tuua. Siinkohal aplaus ka Valevile, kes on etenduse kaasprodutsent ja muusikaline juht.
Tundus, et selle kõige rahvakalendriga sidumine on igati huvitav ja nii valmiski uus kontseptsioon, millest tuli kokku Dawn till Dusk.
Palju räägitakse kogukondades USAs, et on raske korraldada programme ja üritusi, mis kõnetaksid tänapäevaseid segaperekondi, kus ehk elupartner ei ole kursis Eesti kultuuriga või lapsed nt ei oska eesti keelt. Kuivõrd oluliseks pead sa, et harida publikut oma etendustes?
Minu meelest on meie etendus väga hariva sisuga nii eestlastele kui mitte-eestlasele. Väga meelelahutuslikus võtmes muidugi, tegemist ei ole pika koolitunniga. Õnneks on tantsu ja muusika läbi võimalik suhelda mitteverbaalselt, ehk siis lood, mida meie publikuni toome, sobivad erineva taustaga vaatajatele. Peamine eesmärk oligi vähemtuntud eesti kommete tutvustamine nii eestlastele kui välismaalastele.
Meie etendus heidab valgust väga unikaalsetele nüanssidele, millest paljud olid uued ka minu jaoks, kuigi olen Eestis üles kasvanud ja koolis käinud. Kuuldes sõna rahvakalender tuleb ilmselt enamusel meist mõttesse mardipäev ja kadripäev, võibolla ütlus, et “igal oinal oma Mihklipäev”, aga kui paljud meist teavad, mis päeval tuleb lõngakerasid keerutada, et ussid ja maod meid kimbutama ei tuleks? Mis päeval võib nõnda külmaks minna, et kotkal võivad küüned küljest kukkuda? Milline oli lambakarjuste nõiduslik rituaal, et lumesadu esile manada? Mis päeval ja miks on maasikate söömine keelatud? Miks ja kuidas tuleb Tõnni austamas käia? Mida tuli salaja lüpsmas käia, et piimaõnne jaguks? Need ja paljud muud küsimused leiavad meie etenduses vastuse.
Minu jaoks oli etenduse süžee kokkupanek igatahes väga huvitav. Tegelikult oli üks keerulisematest osadest just see valiku tegemine, et mis tähtpäevad ja rituaalid sisse kirjutame ja mis seekord välja tuleb jätta. Oleme nii NYs, Floridas kui ka Washington, DCs, saanud väga palju head tagasisidet, just selle kohta, kui huvitavaid detaile see välja tõi, mida publik enne ei teadnud. Minu välismaalasest sõbrad on mõned tähtpäevad meelde jätnud ja saadavad mulle vahest vastaval päeval sõnumeid, et “vaata, et siis täna kettidega kolistad või kapsaid keeruta, või kindlasti maasikaid ei söö”.
Mis sind isiklikult võlub eesti kultuuris?
Nii paljud erilised detailid. Aga tahaksin esile tuua just kõik animistlikud tavad ja uskumused. Looduse austamine.
Lihtsuse väärtustamine. Eesti keel loomulikult. Ja no naljakas on ka, kuidas eestlase lemmiktoit on ikka teine eestlane, ma ei väsi kunagi Andrus Kivirähki lugusid lugemast.
Praegu toote selle etenduse tagasi NY Eesti Majja, õnnelik publik! Kas on lootust ka teistel kogukondadel USAs sellist harivat ja igaühele põnevust pakkuvat show’d näha ? Usun, et seda naudiksid ka mitte-eestlased.
Kui on huvi, siis ikka! Florida Eesti Selts ja Washingtoni Eesti Selts võtsid meid eelmisel aastal väga soojalt vastu! Tervitused siinkohal neile kõigile! Huvi oli oodatust suurem ja pidime leidma võimalusi lisapileteid tekitada. See tegi südame väga soojaks. See oli terve esinejate koosseisu jaoks super kogemus mõlema publikuga. Saime ka palju toredat tagasisidet. Jah, NYs jäi meile mulje, et tunnevad selle vastu huvi pigem mitte-eestlased.
Kas tegite seda eesti kultuurile põhinevat produktsiooni missioonitundest või koduigatsusest… või hoopis tekkis see lugu hoopis muust ivast?
Hmm, ma arvan, et selle tekke ajal tundsin lihtsalt, et mind niivõrd inspireerisid need unikaalsed eesti traditsioonid. Tantsu ja teatraalsete kogemuste loomine on suur osa minu karjäärist ning rahvakalendrit uurides mul hakkasid kohe nii paljud mõtted jooksma sellega seoses. Valev, kes on Dawn til Dusk muusikaline juht, on
lapsest peale olnud seotud rahvamuusikaga ja on seda mitmetel esinemistel tutvustanud ka siinsetele kogukondadele. Ometi igapäevases töös tegeleb ta moodsate ja tihti tehnoloogial baseeruvate lahendustega. Ma arvan, et meil tekkis mingil hetkel mõte seda kõike suurema publikuni tuua, aga tahtsime seda
teha uues huvitavas võtmes. Kontserditel oleme käinud, tantsunumbreid näinud, tahtsime kokku panna midagi teistmoodi, mis oleks üllatav, kaasahaarav ja samal ajal ka informatiivne. Midagi, mille peale publik veel järgmisel päeval peale etendust mõtleks.
Ootame kõiki New Yorgi Eesti majja laupäeval, 23. märtsil. Piletite arv on piiratud, sega soovitame soojalt piletid eelnevalt ära osta.
Uksed on avatud kell 5pm, lahti on Eesti Maja baar ning taustamuusikat esitab Soome lauljanna Petra Jasmiina. Etendus algab kell 6 pm ja kestab üks tund.
Kohtumiseni.
