Mart Seim
Tänase spordikommentaari kangelased on Eesti üliraskekaalutõstja Mart Seim ning kiiruisutaja Saskia Alusalu. Tegelikult on nad nii-öelda eestkõnelejad. Seimi selja taga seisab ju samasugune jõumees, ameerika jalgpalli profiliiga NFL viimatises mängus karjääri võimsa rekordina koguni seitse vastase ründaja mahamurdmist ehk tackle’t kirja saanud Indianapolis Coltsi liige Margus Hunt. Ja Alusalu isikus võime näha kogu Eesti viimastel nädalatel veidi rõõmsamates värvides joonistuvat talisporti.
Mart Seim lendas Ameerikasse Anaheimi tõstmise maailmameistrivõistlustele suure tahtmisega korrata kahe aasta tagust kogusumma hõbemedalit ja oma meelistõsteviisi tõukamise kulda. Eeldusi eduks ju oli, sest esiteks oli Mart terve ning suurepärases vormis ja teiseks olid dopingukütid patuste ridu nagu porgandipeenart harvendades jätnud MM-ist eemale koguni üheksa riiki eesotsas Venemaaga, lisaks rea sportlasi personaalselt „droogipuhkusele“ saatnud.
Mart Seim esineski Anaheimis suurepäraselt, püstitades nii rebimises, tõukamises kui kogusummas Eesti rekordid ja jäädes endaga väga rahule, ometi piisas sellest üksnes viiendaks kohaks. Rebimises sai Seim teisel katsel tulemuseks 191 kilogrammi, tõukamises ajas pea kohale enam kui veerand tonni ehk 253 kilo ja kogusummaks tuli 444 kilogrammi. Paraku kogus üliraskekaalu maailmatipp grusiin Laša Talahadze fantastilised 477 kilo ja Mart Seimist osutusid paremaks ka kaks iraanlast ning üks usbekk.
Dopingulaborite analüüsid võivad, nagu tõstmises viimastel aegadel sagedasti juhtunud, ka selle Mm-iga seoses veel üllatusi pakkuda, aga siinkohal viitaks ehk hoopis faktile, et kui omal ajal 170 kg kaaluv ameeriklane Paul Anderson tõstis esimesena maailmas kogusummas 500 kilogrammi, siis nimetati teda inimkraanaks. Ja kui alla 90 kilo kaalunud Jaan Talts sai 1967. aastal maailma esimese poolraskekaallasena pool tonni kokku, oli see fantastika vallast sündmus. Aga siis oli kavas kolm tõsteviisi (lisaks rebimisele ja tõukamisele ka surumine), nüüd lähenetakse kogusumma poolele tonnile kahe tõstega ja Seim saab ühe korraga üles veerand tonni!
Aga edasi hirvena nõtkest Saskia Alusalust ja üldse Eesti talispordist. Sest olümpiamängud Lõuna-Korea talikuurordis PyeongChangis on ju algamas vähem kui kahe kuu pärast.
Eesti seisud olümpia eel tundusid veel mõni aeg tagasi freestyle-suusatajast kullakandidaadi Kelly Sildaru vigastuse ja võimetelt maailma eliiti kuulunud suusahüppaja Kaarel Nurmsalu loobumise järel olevat õige hallid. Medalist ei paista kusagilt ei serva ega varjugi ka praegu, ometi on taevas veidi pilvevahet ja sealt piilub päikestki.
Saskia Alusalu
Me lootsime, et mullu meie seast lahkunud kiiruisulegendi, 1964. aasta olümpiakulla Ants Antsoni järel saab keegi Adavere selfmade kiiruisufanaatiku Väino Treimani õpilastest olümpiale ja Saskia Alusalu võttiski Calgary maailma karikavõistluste etapil selle pileti ära! Kõigepealt napsas ta oma lemmikdistantsil 3000 meetris Eesti rekordist koguni kuus sekundit. See tulemus teda veel olümpiale lubatava 24 uisutaja sekka ei viinud, vaja olnuks veel kolm sekundit paremat tulemust ja kiiruisutamise tihedas konkurentsis tähendab kolm sekundit peaaegu trammipeatuste vahet.
Aga Alusalu tegi Calgarys targa plaaniga kaasa ühisstardiga sõidu, mille lõpetas küll viimasena, aga oli panustanud vahefinišites punktide kogumisele ja need andsid talle lõpuprotokollis neljanda koha. MK-tabelisse läks kirja 60 punkti, mis tõstsid eestlanna olümpiataotlejate pingereas esikümne piirile. Kuna olümpia eel ühisstarte eriti enam ei peeta, on Saskia Alusalul unistuse realiseerumine väga lähedal. Ning pole üldse võimatu, et olümpiapileti suudab veel kätte saada ka teine Adavere küla kasvandik Marten Liiv.
Lisaks kiiruisutajatele pakkus viimatisel nädalavahetusel väga positiivse üllatuse ka murdmaasuusataja Karel Tammjärv, kes pingutas end Šveitsis Davosis MK-sarja 15 kilomeetri vabatehnikadistantsil koguni 13. kohale. Tuleb aru saada, et Kristina Šmiguni ja Andrus Veerpalu ajad on möödas ning kui sprinterid Marko Kilp ja Raido Ränkel ning distantsimees Tammjärv suudavad sõita maailma 15 parema sekka, on see väga hea saavutus. Seda enam, et Eesti distantsisuusatajate eelmine koht maailma 15 parema seas jäi 1373 päeva ehk peaaegu nelja aasta taha.
Igatahes on selge see, et eestlastel on nüüd veidi suurem huvi olümpia kiiruisutamis- ja suusavõistlusi vaadata. Paraku tuleb aga olümpiateema lõpetada veidi hapu noodiga. Nimelt otsustas rahvusvaheline suusaliit FIS mõni päev tagasi suurendada kahevõistlejate ja suusahüpete suurriikide olümpiakvoote. Üldarvu jättis olümpiakomitee ROK samaks, need kohad tuli kelleltki võtta ja muidugi väiksematelt-nõrgematelt. Nii sõidab Eesti neljast kahevõistlejast Koreasse kaks (ei saa osaleda meeskonnavõistluses, muide, sama probleem ka USA-l!), kahest suusahüppajast üks, ja kuna võistlejate arvuga on seotud abipersonal, jääb koju treenereid, määrdemehi ning füsioterapeute.
Enn Hallik
