Olen korduvalt võtnud sõna EA II diskussiooni kohta, mis on nüüd vaibumas. Mõningaid lisatähelepanekuid andis viimati ÜS Raimlas toimunud arutelu, milles jagasid oma seisukohti raamatu peatoimetaja ja üks autoritest, ajalooprofessor Anti Selart ning ÜS Raimla vilistlane, ajakirjanik, suhtekorraldaja ja tõlkija Erkki Bahovski. Minu käsutuses on ainult ühe ÜS Raimla noorliikme referaat koos paari osaleja kommentaaridega, aga need paistavad olevat asjalikud. Diskussiooni üheks põhilisemaks teemaks kujunes ideoloogi ja ajaloolase elukutsete omavaheline kooskõla tänapäeval.
Professor Selart ja Erkki Bahovski on mõlemad veendumusel, et tänapäeva ajaloolane ei saa ka tõsiseltvõetavuse huvides lubada endale ideoloogilist lähenemist ajaloo uurimisel. Hans Kruusi käsitlused kandsid endas selgelt ideoloogilisi varjundeid. Loomulikult „teenisid“ riigivõimu okupatsiooniaegsed ajalooõpikud. Ilmselt oleme nüüdseks jõudnud aga uuema ajalookäsitluse juurde, mis tegelikult polegi enam nii uus, vaid on aktsepteeritud ajaloolaste ringkondades juba 15-20 aastat. Arheoloog Marika Mägi kohaselt on sel isegi kaugem minevik, meenutab baltisakslaste ajalootõlgendusi.
Ideoloogia on väga laiahaardeline mõiste, aga see on mänginud ja mängib veelgi oma rolli ajaloo kirjutamisel. Ajaloo jooksul on olnud mitmeid omavahel vastuolus olevaid ajaloolaste koolkondi. Otseselt öeldes: EA II on ainult üks praegune variant, mis püsib arvatavasti järgmise põlvkonnani, kes esitleb enda ”ideoloogiavaba” ajaloo käsitluse. Loodetavasti on see lihtsustatud referaadi mulje, nagu oleks pandud võrdsusmärk Hans Kruusi ja sovetiaja nimetu ajalooversiooni vahele.
Anti Selarti kinnitusel on raamat valminud ilma igasuguse välise surveta ja pole mõjutatud Euroopa struktuuride poolt. See on ka loomulik, aga ei välista välispidist mõju, eriti seoses euroopalike hoiakutega. Ise on ta varem kinnitanud, et järgib euroopalikke tendentse. Nende hulka kuulub rahvusluse negativiseerimine, selles on Taanis tugev vastuseis, sest see tahab ka võtta esiajaloo ja saagade minevikku. Eestis on see raskem, kuna rahvusluse ja natsismi vahele on liiga tihti pandud võrdsusmärk, mis sunnib ettevaatusele.
Olen siin Taanis ligi kolme inimpõlve jooksul näinud muutuvaid ”ideoloogiavabasid” ajalootõlgendusi. On kaks peasuunda: euroopalik ja taanikeskne. Taanis võib väita, et rahvusriik on demokraatia tagatis, kuna Eestis on suund rahvusluse halvustamisele.
Igal ümberhindamisel väidetakse, et ollakse vaba igasugusest ideoloogiast. Järgmine väidab vastupidist, tihti on lihtsalt moodne muuta seisukohta. Iga riik püüab oma ajaloo abil põhjendada oma eksistentsi, kas praegusel Eesti riigil pole mingit ideoloogiat? Kuna polnud ristisõdade ajal riiklust ega rahvust, siis on Eesti ju nurisünnitus, ärkamisaeg ja Vabadussõda rajanesid ju ka valel ideoogial! Nii oleks loomulikum sulandumine venelaste või sakslastega?
Üks osavõtja küsib, miks võtab uus ajalookirjutajate põlvkond eestlastelt ära nende heroilise ajaloo(kirjutuse)? Arutluses olevat ta saanud teada, et 13. sajandi lõpuks, vahest umbes 1280. aastaks, võis toonasel eesti rahval olla juba meelest läinud kangelaslik võitlus raudrüütlite vastu ja nad olid tõenäoliselt mugandunud uue võimu poolt ette antud ühiskonnakorraldusse ning teostasid end selle kui loomuliku raames. Kas siit võib järeldada, et eestlastel polnud minguit otsest rolli 1343. aasta Jüriöö ülestõusus, kuna nad olid leppinud oma saatusega?
Eesti ajaloolased on sovetiajal jäänud puutumata antropoloogilisest ajalookirjutusest, mis oli siin populaarne 30-40 aasta eest. Selle kohaselt võisid rahva saatust mõjutada teatud geenid, mis elasid üle aastasajad. Sel kombel põhjendati ühes doktoritöös näitena praegust Korsika vabadusvõitlust. Võib-olla oleks keegi rahvuslane ka omistanud eestlastele selliseid geene?
Referaadi kohaselt rõhutas professor Selart eelkõige ajalooliste mõistete õiget tõlgendamist keskaja kontekstis, sest sama mõiste võib tänapäeval ja keskaja kontekstis omada vägagi erinevaid tähendusi. See on ka tõsi, kehtib samuti Eesti uuema ajaloo kohta. Muistse vabadusvõitluse väljarookimisel lähtutakse vaenlaste-võitjate allikatest, kaotajatel neid ju pole. Teise maailmasõja puhul pannakse juba kas või pahaks, et eestlased polnudki tänulikud Pätsi diktatuuri pooldajate väljapuhastamise eest, vaid vaatlesid sakslasi vabastajatena. Ja püüdsid 1944. aastal tõrjuda uut okupatsiooni, mis oli näiteks Eva Piirimäe kohaselt ainult ääretu rumalus – Hitleri aitamine. Ta pole ka olnud Krivasoo punkris, kus oli rõõm liitlaste invasiooni üle, kuna see andis uusi lootusi.
Kas liitlastepoolne Balti riikide loovutamine Stalinile oli siis ääretu tarkus? Oleks tulnud öelda: tulge ja tapke meid edasi? See on ka näide ideoloogilisest sõltumatusest poliitkorrektsuse tähe all!
Vello Helk
