Enne möödunud aasta jõulupühi lugesin ühes teleajakirjanik Ivan Makarovi (www.hot.ee/raadius) kesknädala kommentaaris huvitavat tähelepanekut: „Sattusin mõni nädal tagasi eestikeelses (,,,) Delfis uudisele sellest, et Putin vilistati välja. Vaatasin ka foorumisse – umbes 80 % eestikeelsetest arvajatest sõimasid Delfit, toimetajat (…) ja kaitsesid Putinit. Kusjuures vene foorumites oli vahekord umbes 50:50 või kaldus vaekauss isegi Putini kritiseerijate poole. Oleksin ma mingi täiesti kõrvaline inimene kusagilt New Yorgi oblastist, oleksin ma sellise eesti foorumi ja ka isamaaliseima erakonna tegude järgi otsustanud, et Venemaa poolel on õigus ja et Eesti astus vabatahtlikult NSV Liitu. Mul on vahel selline kuri tunne, et vene propagandal õnnestus see, mis oli õnnestunud omal ajal ka lääne propagandal – õõnestada seest.
Nõukogude inimesed said lõpuks aru, et asi on mäda, ja soovisid muud riiki. Eestlased ja teised eestimaalased võivad mõelda sama-moodi. Kuid erinevalt nõukogude inimestest, kes murdsid välja lääne maailma, ei murraks me kuhugi paremasse kohta välja – ainult tagasi minevikku. Kui meedia – eriti parteiline meedia – oskab ka kõik Eesti Vabariigi saavutused pöörata kaotusteks ja jamaks, siis tõesti ei oota meid selles virisemise ja vingumise meres mitte midagi head.“
See arengusuund vastab minu muljetele. Mitte ainult võrgukommentaarides, vaid ka Keskerakonna nädalalehes on see hoiak üha ilmsem. Opositsiooni häälekandjana on negatiivne hoiak valitsuse vastu loomulik, aga tendents tähelepanu vääriv. Sõna saavad silmapaistvalt ka kohalike venelaste esindajad, kes väidavad nende diskrimineerimist ja püüavad kindlustada vene keele positsiooni, nii et see vähemalt mitteametlikult kujuneks teiseks riigikeeleks. Samal ajal kasutatakse ära ja tsiteeritakse tihti rahvuslaste kriitikat valitsuse vastu, sobivalt unustades, et samad rahvuslased pole ju nõus Keskerakonna koostööga Putini parteiga.
Eriti selgelt tuleb tendents ilmsiks lugejakirjades. Ilmekaks näiteks on Harri Raudvere sõnavõtt (KN 21.12.2011), milles ta väidab, et ”taasiseseisvumise järel oli Eesti riigina palju paremal järjel. Kroon oli kõva raha ning ülereguleerimata liberaalne majandus, mida toetas metsa- ja metallieksport, andis alust arvata, et normaalsete suhete loomisel Venemaaga saab meie riigist tõesti riik, mis väärib kaitsmist ja ülesehitamist. Oleks olnud vaja vaid kainet talupojamõistust jääda Venemaa jaoks aknaks Euroopasse. Me lasime end hullutada NATO vihmavarjust ning Vaba Maailma pudrumägedest. Saime tasuks süveneva intressiorjuse ja võõrpangad.” Tema arvates polevat uus Vabadussõda enam mägede taga. Või pigem uus 1. detsember? Kes püüdis hävitada just talupoegi nende terve mõistusega?
Samas numbris kirjutab Enn Tõruvere pikalt: ”Kuidas me vabanesime? ehk – Lubage end ehtida võõraste sulgedega”, milles ta halvustab rahvuslasi ja annab kogu au vabanemise eest ENSV kommunistlikule juhtkonnale, kelle vastupidist keelepruuki ta käsitleb taktikana. Nii et kui Savisaar ütles, et ta räägib nagu kommunist, siis rääkis ta tõelise eestlasena? Kui teisitimõtlejaid vangistati, siis oli see ainult tähelepanu kõrvale juhtimiseks? Kas on mingit tagatist, et nad ka praegu ei räägi taktikaliselt, lähtudes noorpõlve ideaalidest? Nagunii on enamik neist sõnavõtjatest pensionärid ja kompartei veteranid, kelle ihaldus paistab pigem olevat suunatud SRÜ-le. Just nagu endised kiltrid, kupjad ja aidamehed, kes nutavad taga oma head aega parunite teenistuses.
Varem polnud Eestis tugevat antiameerikalikku hoiakut, aga nüüd on see umbes nagu Taanis, kus seda kogu aeg on demonstreerinud kommunistid, nüüd ühinenud vasakpoolsed, kes loomulikult esinesid ja esinevad rahvuslastena. Ei lehvita punalipuga ega vehi sirbi ja vasaraga, vaid hoiavad kõrgel Taani ristilippu Dannebrogi, väites, et polevat vaja sõjaväge ega kaitseliitu, polevat ju mingit hädaohtu ida poolt, see olevat paranoiline russofoobia. Miks ei võiks sõjavägi ja kaitseliit siiski olla, näiteks kaitseks ameeriklaste vastu? Kui loen neid argumente Eesti lehtedes, siis meenutavad need siinseid leierdusi. Eestlased pettusid, kuna lääneliitlased ei rakendanud Atlandi Hartat, ei tulnud appi. Samal ajal pommitati neid kogu aeg antiameerika propagandaga, mis segunes rahvusliku iseteadvusega. Just nagu ateistlik kihutustöö pole ka see jäänud mõjuta.
Paljud võrgukommentaatorid meenutavad peategelast Fjodor Dostojevski teoses ”Ülestähendusi põranda all” (1864, eesti keeles viimati 2004). Ta mõnitab oma süngest asukohast kõiki väärtusi ja ideaale. Anonüümsete kommenteerijate hulgas on palju meie aja keldriinimesi. Küüditamise aastapäeval nimetasid seda mõned Keskerakonna kaitsjad sentimentaalitsemiseks. Lisaks nende kritiseerijaid stalinlikeks rahvuslasteks. Kas nad ise on putinlikud rahvuslased?
Vello Helk
