Maarja Vaino
Kooliaasta eel ja alguses on ennekõike kütnud kirgi koroonaviirus ja selle mõju õppetööle.
Ärevust peaks aga tundma hoopis muu pärast.
Nimelt on taas algamas uus õppeaasta, aga Haridus- ja Teadusministeeriumis pole astutud ühtegi sammu selleks, et parandada eesti keele ja eesti humanitaaria olukorda õppekavades.
Ometi on aina murelikumalt kirjutatud keeleoskuse taseme langusest ja sellest, kui palju on eesti keele tunde aastate jooksul vähendatud.
Viimati tõi konkreetsed arvud oma doktoritööle toetudes välja Katrin Kalamees-Ruubel, kes sõnastas must valgel: taasiseseisvunud Eestis on erinevate reformide käigus eesti keele õpet vähendatud võrdluses sügava okupatsiooniajaga 455 tunni võrra!
Nelisada viiskümmend viis!
Kui 1979. aastal õppisid lapsed üldhariduslikus koolis eesti keelt kokku 2450 tundi, siis praegu tehakse seda 1995 tundi.
Tulemusi näeb iga inimene, kes ise veel lugeda oskab ja kel kõrvad peas: õigekirjaoskus on masendav, süntaks imiteerib aina sagedamini inglise keele lauseehitust, sõnavara on ahenenud selliseks, et juba tavalisi sõnu tuleb lastele „tõlkida“, sest nad ei ole neid kunagi kuulnud (ega lugenud, sest lugemus samuti kahaneb), jne.
Küsimus ei ole aga ainult keeleõppes ja -oskuses: täielikult puudub kohustuslikus õppekavas näiteks aine nimega „Eesti kultuurilugu“.
Puudub isegi valikainena. Kursust nimega „Eesti kirjanduse ajalugu“ ei ole olemas.
Sellise „reformi“ peale ei tuldud isegi Stalini ajal.
Gümnaasiumiastmes on küll kursus „Eesti kirjandus“, aga selle alla mahub üksnes väike osa sellest, mida haritud eesti inimene peaks teadma.
Õpikuid pealkirjaga „Eesti kirjandus“ ei ole üllitatud juba paarkümmend aastat.
Üldise õppeaine „kirjandus“ all otsustab sageli iga õpetaja ise, milliseid raamatuid lapsed loevad, mis omakorda tähendab, et lõpetajatel puudub sageli ühine kultuuripinnas, ühiste tekstide kogemus.
Lõputud haridusreformid on aastaid murendanud eesti identiteedi alustalasid.
Millest koosneb üks rahvas? Suures osas just ühisest kultuurikogemusest ning kultuurilisest järjepidevusest.
Eesti kultuur tugineb suuresti kirjakeelele, meie kultuur on kirja- ja keelekeskne.
Eesti kirjandus on sealjuures üks põhilisemaid eesti identiteedi alustalasid.
Praegune õppepraktika ei anna aga õpilastele selgeid ja ülevaatlikke teadmisi eesti kirjanduse ajaloost, tüvitekstidest ja olulistest autoritest.
Erinevaid põlvkondi ei ühenda enam samad tekstid ja need ei ühenda enam ka sama põlvkonda, sest koolidest ei tule ühiste teadmiste ja lugemusega lapsi, mis on ühtse kultuuriruumi toimimise vältimatu eeldus.
Praegune hariduspraktika on üsna selgelt eemaldunud meie hariduse suurkuju Peeter Põllu ühtluskooli ideest, mille mõte on pakkuda kõigile lastele ühesugune hariduse raudvara, mis annab „rahvuskultuurilise koostegevuse ja arusaamise oma kodanikukohustest“, nagu Põld ise sõnastas.
Võib vist liialdamata öelda, et praegune haridustase on püsinud tänu paljude õpetajate tarkusele mitte rakendada iga ministeeriumist tulevat uut reformi, vaid õpetada oma kogemustele ja teadmistele tuginedes.
Aga neid õpetajaid, kes on praegu eesti kooli raudvara, ei jätku igavesti.
Õpetajate pealekasvuga on lood teadaolevalt kehvasti.
Mis omakorda tähendab, et puudub konkurents ning klassi ette võib astuda ka ilma igasuguse pedagoogilise ettevalmistuseta inimene.
Veelgi enam, see on isegi soositud. Hiljutise näite kohaselt võib selline inimene hakata lausa tervet haridusvaldkonda juhtima ja suunama.
Poleks ime, kui varsti kuuleme, et eesti keele õppimist võiks veelgi vähendada, sest tööturu seisukohalt ei ole see ju kuigi praktiline vajadus.
Eesti on ju sisuliselt kakskeelne riik, kus isegi eelkoolis on lastel kohe kaks emakeele tundi: eesti keel ja inglise keel.
Aga Eesti peaks olema selgelt riigikeelne, st eestikeelne riik, mille koolis ei teki küsimustki, mis on kõige tähtsam aine, sest selle oskusest sõltuvad ka kõik teised ained.
Väikerahvas õpib alati võõrkeeli, sest see on eluline vajadus.
Aga normaalne ei ole olukord, kus eesti keele tunde on tunniplaanis vähem kui võõrkeele tunde.
Võiks isegi öelda, et see on lausa põhiseaduse vastane olukord.
Miks selle lahendamiseks siis ometigi ei ole ikka veel midagi ette võetud? 2019. aasta jaanuaris tegi Emakeele Õpetajate Selts koos veel mitme asutusega ministrile pöördumise, milles oli konkreetne ettepanek kohtuda ning otsida lahendusi eesti keele ja kirjanduse õpetamise parandamiseks.
Sellele kirjale tuli vastus pool aastat hiljem pärast mitut meeldetuletust.
Sisulist kohtumist ministriga aga ei toimunudki. Liiga tühine teema?
Aasta eest esitati Riigikogu kultuurikomisjonile juba selge ettepanek, kuidas saaks eesti keele ja kirjanduse tundide arvu tunniplaanides tõsta nii, et laste õppekoormus ei suureneks.
Selleks on olemas üsna lihtne võimalus: vähendada kohustuslike valikainete ja tõsta kohustuslike põhiainete mahtu.
Praegu on põhikooli ja gümnaasiumi seaduses ette nähtud, et õpilase väikseim lubatud õppekoormus gümnaasiumis on 96 kursust, millest kohustuslikku õpet on 63 kursust, ülejäänud on kohustuslikud valikained.
See tähendab, et hulga valikainete seast valib kool (või õpilased ise) mingi hulga aineid, mis tuleb kooli lõpetamiseks läbida.
Mitmekesisus ja erinevate huvide toetamine on tore, aga seda ei tohiks teha elementaarsete põhiainete – nagu eesti keel – arvelt.
Valikainete suur osakaal on ühtlasi toonud kaasa hariduse killustumise.
Aga näib, et seegi ettepanek on kuhugi ebamääraselt sumbunud. Ometi on tegemist riiklikult ühe kõige tähtsama küsimusega!
Eesti kooli ülim ülesanne on luua eeldused eesti kultuuri järjepidevuse hoidmiseks.
Kui see nõrgeneb või hajub, hakkab kogu muu võitlus Eesti riigi nimel meenutama lihtsalt mingisugust imelikku rahmeldamist.
Ja sellepärast huvitab mind, millega tegeleb meie haridusminister, kelle suurim mure peaks praegu olema küsimus, kuidas viia läbi seadusemuudatus, mis võimaldaks koolides hakata taas õpetama eesti keelt mahus, mis on normaalne ja millest on kasu kõigile siinsetele elanikele, ennekõike aga eesti kultuurile, mis on meie riigi kestmise alus ja mõte.
Kas tõesti võiks arvata, et selline ettepanek ei leiaks toetust valitsuspartneritelt või opositsioonilt?
Tahaksin näha neid saadikuid, kes hääletavad eesti keele õppe mahu suurendamise vastu eesti koolides!
Nii et tegelikult ju probleemi justkui ei olegi.
On vaja ainult asi kätte võtta ja ära teha.
Miks neid tegusid ei ole? Kas äkki minister ei armastagi eesti kooli?
