Eesti on endiselt kimbatuses “piirilepingu” probleemiga. Sõna piirileping oli eelnevas lauses jutumärkidesse pandud, kuna see näiliselt lihtne fraasike tähelepanu peateemalt teadlikult kõrvalejuhtiv on, nagu siis kui keegi sind müksab ja hüüab “vaata, siga lendab”.
Enne kui taipad, mis tegelikult juhtus, on pettemanöövri korraldanud kelm su kaneelisaia ühe sujuva käeliigutusega juba enesele pintslisse pistnud. Mõiste “piirileping” kasutamine võiks meil ära keelatud olla, kuna selle koha peal on tegemist sihilikult valitud eksiteele viiva sõnadepaari ehk viirastusega.
Eestit valitsevate erakondade suhtekorraldajad-esindajad serveerivad piirilepingu küsimust lihtsameelsetele – sest kergemeelseid ja ükskõikseid-flegmaatilisi inimesi esineb rohkesti igas ühiskonnas – nagu oleks puhtal kujul tegemist nö tehnilise lepinguga, mis lihtsalt fikseerib EV ja Vene Föderatsiooni vahelise piirjoone asukoha looduses. Ongi kogu lugu. Muust sellega ühenduses aga avalikult rääkida üldse ei tohi.
See on vastuvaidlematult nii, et kui Tallinn Eesti Vabariigi ennistamist oli deklareerinud augustis 1991, jäi Eestit Venemaast eraldama kontrolljoon, mis paiknes seal, kuhu Nõukogude Liit oli selle jõuga ehk õigusvastaselt paigaldanud II MS lõppedes Eesti maaala vähendavalt. Ometi: kuigi tegemist oli ja on 5% meie riigi maa-alast, on need territoriaalsed kaotused täiesti sekundaarse tähtsusega võrreldes äärmiselt tõsise plindriga, millesse Eesti poliitikud meid kaasajal õiguslikus tähenduses oma tegudega asetanud on.
Kes ütleb A ja tahab üdini aus olla, peab seejärel ütlema kohe ka B. Tänase ajaleheveeru kontekstis tähendab see seda, et iga kord kui tõusetub küsimus EV ja Vene Föderatsiooni vahelisest piirilepingust, peaks iga inimene, kellel vähegi integrity’t on (püüa siis seda ingliskeelset mõistet eesti keelde tõlkida – mina olen otsest eestikeelsest vastet sellele juba mitukümmend aastat otsinud), samas lauses ka Tartu rahu teema tõstatama. Ja kohe järgmises lauses või samal leheküljel oleks vaja – kuni kõik eestlased selle enese jaoks on selgeks teinud – seletada, milleks õigusliku järjepidevuse küsimus meie jaoks kriitilise tähtsusega on.
Kõnesolevad punktid ja nende tagant kumavad õiguslikud tegurid on omavahel lahutamatult seotud. Territoriaalne terviklikkus, Tartu rahu ja õigusliku järjepidevuse katkematus siis. Milliste küsimuste juurest võime kohe edasi liikuda nii Eesti riigile eluliste huvide kui ka Venemaa eesmärkide juurde. Ja sealt ajaloo ning geopoliitikani välja.
Püüd rääkida piirilepingust kitsamõjulise tehnilise leppena on äärmiselt ebaaus. Ma ei tea, kas olen kogu oma elu vältel veel ebaausamate poliitiliste manipulatsioonidega kokku puutunud kui nendega, mida olen sunnitud kogema omaenda kallis Eestis. Et üks Eesti valitsus teise järele püüab Venemaa huve teenivat piirilepingut rahvale kaela määrida kui vajalikku magusat vilja, üritades õiguslikku järjekestvust samal ajal tabuteemaks kuulutada ja selle tähtsusest kõrvale põigelda. Et fokusseerime siis kogu tähelepanu aiaaugule, aga jumala pärast ning kindlasti ei tohi me rääkida meile kolossaalselt olulisest aiast (ehk järjepidevusest). Ja kuna sellest ei räägita, taipab vaid murdosa eestlastest, millega tegelikult tegemist on.
Milleks õigusliku järjekestvuse kaitsmine praktilistes tähendustes tarvilik ja vajalik on? Seda on minevikus mitmel pool käsitletud. Jätan seda siin esialgu ise tegemata, tulles nende tegurite juurde “edaspidi tagasi”.
Äkki oleks pidanud alustama sellest, et miks ja kuidas see nn piirilepingu ja ohusoleva Tartu rahu küsimus siis praegu jälle aktuaalne on? Esiteks, kuna eesti ajakirjanikud käivad seda teemat suskimas igal võimalikul kohtumisel kõrgete Putini režiimi ametiisikutega. Selle asemel, et lasta magavatel koertel lihtsalt lamada, on vaja käia nn piirilepingu teemat palavikuliselt torkimas, Tartu rahu ja minevikus tehtud ülekohut ja neist tulenevaid õiguslikke sasipuntraid – rahvusvahelisest õigusest rääkimata – sealjuures muidugi eranditult mainimata. Mille peale Venemaa välisminister ehk jultunud-vilunud vana rebane Sergei Lavrov ütleb (näiteks k.a. jaanuaris), et kõik seisab ehk ei taha edasi liikuda tulenevalt Eesti ja eestlaste väidetavasti “russofoobsest” käitumisest. See on Kremli viimase aja ametlik nõks, kui mitte öelda, et välispoliitilise doktriini uuema aja peamine ilmnemise vorm Eestiga suheldes. Et kui lõpetate Venevaenuliku käitumise, siis tuleme millalgi teile võibolla isegi “vastu”, ja ratifitseerime oma parlamendis selle Eestit tegelikult alandava ja Eesti huve kahjustava piirilepingu. Aga enne peate olema kukupaid, muidu me seda suurt “kingitust”, mida te nii kangesti tahate, teile ei tee.
Venemaa mängib Eestiga jõhkrat ja demagoogilist kassi-hiire mängu, millele ametlik Eesti reageerib nagu koerapoeg, näidates oma pehmet kõhtu suurele ja hirmutavale idanaabrile. Lootes sisemuses, et asjad lähevad pärast seda kuidagi iseenesest paremaks ning pidades sellist lähenemist nähtavasti pingelõdvenduseks ja restart’iks. Siinkirjutajale meenuvad aga hoopis Neville Chamberlain ja tema lepituskatsed paariariigi Saksamaaga enne Teist Maailmasõda, mida inglise keeles appeasement’ina tuntakse.
Sellel kõigel on musta huumori mekk küljes, kuna Eesti ei paista niikuinii eriti silma Venemaa kritiseerimisega, rääkimata meie kodanike kallal minevikus toime pandud roimade kohtusse andmisest ehk oma inimeste eest solidaarselt seismisest. Kusjuures mõistet “foobia” kasutatakse tänapäeval alatasa meelevaldselt, kuid see on juba teine teema.
Nii või teisiti: kui kellegil on mineviku kogemuste põhjal reaalset alust Kremli kartmiseks, siis eestlased asuvad ilma igasuguse kahtluseta vigastada saanute esiliigas. Lavrovi ja teiste kõrgete vene ametikandjate russofoobia juttu tuleb seega groteskseks ja lugupidamatuks võllanaljaks pidada, balansseerides lausa näkkusülitamise piiril.
Kõik see on jah aktuaalne, kuna Eesti president Kersti Kaljulaid praktiliselt lunib kohtumist Venemaa teise vana rebase Vladimir Putiniga. 23. mail ütles Kaljulaid nimelt, et läheb Moskvasse – just nagu Vladimir Putinit tänama ja premeerima – siis kui Venemaa ratifitseerib kõnesoleva piirilepingu.
Põlev küsimus tuleva aasta märtsikuu üldvalimiste eel on see, kas eelpool kirjeldatud kole kahjutegu tahetakse eestlastele kaela langetada juba enne parlamendivalimisi või alles pärast neid. Arvamused jagunevad siin kaheks.
(Järgneb)
Jüri Estam
