Jüri Estam
Eestis kestab lumine, kuid “soe” talv, tähenduses et pa kast esineb harva. Ja poliiti line-sotsiaalne olukord on meil suhteliselt segane. Uuringud näitavad, et pea ministri populaarsus – koos kogu Reformierakonna omaga üldisemalt – on lan guses. Seda samal ajal, kui inflatsioonitase tõuseb kül laltki pööraselt. Aastases plaanis jäi tarbijahinna indeks jaanuaris 11,3% juur de, mis oli küll raasu väik sem kui hinnakasvu tase det sembris. Stabiilsuse püsimi sele sellised kombinatsioonid eriti kaasa ei aita.
Rinnapistmine erakondade vahel sageneb, seda veidi rohkem kui üks aasta enne järgmisi üldvalimisi. Keskerakonnale (KE) tõmbab ilmselt tükiks ajaks negatiivset tähelepanu kohtus alanud korruptsioonisüüdistusi kaaluv protsess endise KE ministri Mailis Repsi vastu.
Sotsiaaldemokraadid said endale uue juhi Lauri Läänemetsa näol, kes kavatseb teha pöörde vasakule, võrreldes partei varasema suunaga, seades vähemkindlustatud inimeste mured jõuliselt esikohale. Ajalehereportaažide kohaselt oli kogu atribuutika sotside üldkogul punast värvi, alates lavakaunistustest suurätikuteni.
Tõusen igal hommikul ja vaatan, kas sõda pole järsku alanud. Vladimir Putin on viinud Valgevenesse viimase kümne päeva jooksul vähemalt 30 000 sõdurit juurde suurõppusteks, mis algasid 10. veebruaril ja pidavat kestma 10 päeva. Õppused sealkandis teevad meid alati valvsaks, kuid k.a on kaldumas juba pöörasusse. Putini n-ö väike vend Valgevenes Alaksandr Łukašenka kisendas mõne päeva eest, et “Venemaad ja Valgevenet ähvardab otsene agressioon”. Seda on raske tõsi- selt võtta, kui Saksamaa näiteks on saatmas Leetu igaks juhuks 300 sõdurit juurde. Suurbritannia lisab oma väekontingendile Eestis 850 sõjaväelast, selle seltskonna suurust seega ajutiselt kahekordistades. Oleme tänulikud brittidele, ja ka ameeriklastele, kes lähetasid meie juurde hiljuti mõned sõjalennukid F-15.
Venemaa pole üldse NATO “piiramisrõngasse” seatud, nagu aeg-ajalt kostunud on. Erukindral Riho Terras juhtis hiljuti tähelepanu sellele, et NATO riikidel on vahetu kokkupuude Venemaaga üksnes selle riigi välispiiri 5% ulatuses.
Siinkirjutaja pole ei pistrik (“hawk”) ega tuvi. Kui selles veerus on varem juttu olnud vajadusest soetada Eestile keskmaa õhutõrjerelvi, siis tegemist on defensiivsete relvadega. Eesti kaitsevägi ei saa seda enesele lihtsalt lubada, et venelaste lennukid valitseksid sõja korral meie õhuruumi. Selle lubamisel oleksid fataalsed tagajärjed Eesti sõdureile ja kogu riigile.
Isegi Putini-härra ei pruugi soovida sõda, kui peaks olema võimalik saada seda, mida ta tahab, ilma sõjata.
Ajaleht Le Figaro teatas teisipäeval, et presidentide Emmanuel Macroni ja Putini esmaspäeval Moskvas kinniste uste taga peetud kohtu – misel oli jutuks ka Ukraina finlandiseerimise idee, millist kuuldust Prantsuse suursaadik USAs on püüdnud juba ümber lükata.
Prantsusmaa pole alati olnud NATO kõige eeskujulikum liige, ja Macron räägib sageli Euroopa “strateegilisest autonoomiast”, pidades ilmselt silmas, nagu nüüd paistab, ka Venemaa huve. Kas on saabunud Macroni tähetund? Angela Merkel on eest ära, Saksamaa uus juht Scholz tundub peaaegu nähtamatu olevat, ja Prantsusmaa juhtub praegu olema EL eesistujamaa.
Soometumiseks nimetatakse tohutut järeleandmist, mida tehti Soome iseseisvuse säilitamise, ja hiljem majandusliku kasu nimel. See kujutas endast “koeksisteerimist” Moskvaga, ja hoi- dumist vastandumistest kommunismileeri riikidega. Kas Macroni jutt julgeolekuarhitektuurist, mis rahuldaks kõiki eurooplasi tähendab, et transatlantiline ühisrinne, mis on hoidnud siiani, võib olla murenemas? Putini agressiivsele käitumisele järele andmine pole mingi diplomaatiline suursaavutus, vaid selja küüru tõmbamine, nagu Neville Chamberlain’il enne Macroni.
“Kui lääneriigid peaksid nõustuma Ukraina finlandiseerimisega…, siis see tähendaks taganemist kinnitusest, et Venemaal pole vetoõigust NATO laienemisele”, tõdes äsja Välispoliitika Instituudi direktor Kristi Raik.
Aga kui lepitakse kokku, et Baltikumis ei tohi pidada arvestatavaid militaarseid õppusi? Või meil keelatakse ära raskerelvastuse soetamine? Siiani oleme me end ise edukalt “soometanud”. Seda tähenduses, et me kaitsevägi ei kujuta endast isegi osakest sellest, milline see realistlikult võttes tegelikult olema peaks. Eesti hoiab endiselt pead liiva all, ka siis kui julgeolekuolukord me ümber halveneb.
Oleks vaja kuulda detaile sellest, mida Marko Mihkelson (RE) arutas 7. veebruaril Moskvas. Riigikogu väliskomisjoni esimees kohtus nimelt seal olles Venemaa välis- ja kaitsepoliitika nõukogu juhatuse esimehe Fjodor Lukjanovi ning Riigiduuma väliskomisjoni esimehe Leonid Slutskiga.
Kas Putinil on õnnestumas Euroopa eraldamine kindlameelsemast USAst? Kaalul on kuni 100 miljoni kesk- ja idaeurooplase saatus, kui meist peaks kujundatama kergesti haavatavad puhverriigid, ehk suuresti demilitariseeritud tsoon.
Poola arvatavasti pääseks sellisest Putini lepitamise kombinatsioonist. Soome on suutnud praeguseks varuda nii palju relvastust, et see karikas läheks iroonilisel kombel ka soomlastest mööda.
Kuid nagu Edward Lucas, (keda oodatakse varsti Eestisse esinema) on hiljuti hoiatanud, kujutavad Balti riigid endast – alarelvastatuna nagu me oleme – NATO nõrgimat lüli. Putin muidugi tahab, et jääksime veel nõrgemaks, kui see üldse võimalik on. Ukraina jäetakse aga sel juhul moonaka kombel lihtsalt külma kätte, sisuliselt Venemaa meelevalda.
Lauri Vahtre kirjutas Postimehes: “kui sõda peaks seekord ära jääma, kummitab (see) meid edasi, ning toob peagi kaasa järgmise sõjaolukorra”. Sõjaga ähvardamise survet hoitakse vähemalt kogu 2022. a vältel, nagu on ennustanud mitu Venemaa mõttekoda.
Politoloog Tarmo Tüür on hoiatanud ettenägelikult, et sellistes tingimustes ei tohi (Eesti ega keegi teine) anda järele kiusatusele hakata sõlmima individuaallepinguid Kremliga.
Monument to the 1944 Great Flight Opened in Pärnu