Peaminister teatas mullu, et Eesti ei vajavat enam suurt narratiivi, tänavu täpsustas ta veel, et Eesti vajab vaid peenhäälestust. Opositsioonilise EKRE esindajad hüüavad oma protestimeeleavaldustel samuti, et Eesti ei vaja narratiivi, vaid palju väikseid tegusid.
Noorema põlvkonna kultuurilehes „Müürileht“ kirjutab Riho Paramonov, et „Pilguheit ajalukku aitab mõista, et eestlaseks olemine on ülemütologiseeritud ning eesti kultuur ei ole sugugi nii väeti, nagu seda puhuti näidata püütakse. See ei vaja püsimajäämiseks ja tugev olemiseks mitteratsionaalset hirmu ega müüte, vaid teadlikkust, kainust ja kaalutletust.“ (Võõrahirm, rahvusmüüdid ja kultuur. Müürileht, 29.01.2016). Nii hakkab tunduma, nagu tahetaks meilt ühelt poolt ära võtta innustavad tulevikulood (narratiivid) ja teiselt poolt tunnistada tühiseks või mittevajalikuks meie rahvusmüüti loovad nostalgilised pärimuslood. Kas me ei jää aga siis mitte ootamatult päris tühja tuule peale?
Folkloristikas mõistetakse müüdi all tõepoolest fantaasiarikast pärimuslugu, millel ei pruugi ajaloolise tõega olla kuigi palju pistmist. Ka igapäevases keelekasutuses kipume müüti samastama vahel lausa vale või leebemal kujul väljamõeldisega, millel pole teaduslikku tõestust. Ometi leiavad just teadlased (ajaloolased, antropoloogid, folkloristid, kirjandusteadlased, semiootikud), et ühe rahvuse ajalooline kujunemine vajab müüte, et rahvusliku identiteedi otsing algab ajaloost. Kristi Kukk kirjutab, et müüt ühisest ajaloost kasvab välja mütologiseeritud ajaloost ning vastupidi – rahvuslik retoorika eeldab, et rahvuse liikmed on ühist päritolu, seega on neil ka ühine ajalugu. Rahvusmüüt peab veenma, et rahvus on midagi igipüsivat ja loomulikku. Rahvusmüüt on vajalik, et põhjendada, seletada, õigustada ja põlistada rahvuste teket ja olemaolu, kinnitab Toomas Karjahärm.
Müüdiloome ei pruugi piirduda vaid minevikuga (Kreutzwaldist ja Jakobsonist Jaan Krossi ja Lennart Merini), uusi semiootilisi, mütoloogilisi ja filosoofilisi narratiive loovad eestlastele praegu Valdur Mikita, Hasso Krull ja Margus Ott, kelle mõttevägi ammutab end küll minevikust ja pärimusest, ent seab ikkagi enda eesmärgiks „eesti põlve uueks loomise“. Need autorid toovad meie mõtlemisse ja ütlemisse hulgaliselt uusi eestikeelseid mõisteid ning avardavad meie rahvuslikku enesetunnetust nii ajas kui ruumis. On oluline ja tähendusrikas, et Margus Oti filosoofiline suurteos „Vägi. Väekirjad I“ lõpeb edasivaatega nii ühis- kui isendipraktika sihis, ning et Valdur Mikita „Lindvistika“ lõpeb eesti keele, looduse ja kultuuri haruldast mitmekesisust rõhutava tulevikuennustusega:
„Tiivustagu meid teadmine, et kõige parem pesapaik ühele vägevale elusülemile on tark inimene.“
Mitmel suvisel arvamusfestivalil on ka rahvas arvanud, et Eesti ikkagi vajab narratiivi, ühte ühiselt sõnastatud eesmärki, mis puudutab meid kõiki ning põhineb ühistel väärtustel. Arvamusfestivali korraldajad on kutsunud Eesti inimesi üles koguma meie kõigi tulevikulugusid, kuhu me tahame tulevikus jõuda ja millises Eestis me soovime elada. 2016. aasta arvamusfestivalil pühendatakse üks aruteluala tulevikuloost esile kerkinud teemadele. Kogutud tulevikulood avaldatakse Mis on Eesti – kodulehel.
Veebruari alguse seisuga oli seal üles pandud ligi paarkümmend Eesti tulevikuunistust pealkirjadega: Hooliv Eesti (kaks teksti), Lõhnav Eestimaa, Ühendatud Eesti, Puhas ja turvaline Eesti, Eestlased – modernsed metslased, Näidisriik – maheriik, Riigi ja kogukonna heaks, „Vaim, kandes kord triumfipärgi ja rikast rüüd“ (Betti Alverit tsiteerides); Sõbrad saunas arutlesid, mina nende hulgas; Hingepere mahemaal, Eksklusiivne Eesti, Juku ja Kati 2040, Me oleme keelerahvas, Ruhnu – merest tõusnud maa ja rahvas 25 aasta pärast, Meie Tuleviku-Eesti on eelkõige Inimeste Eesti, Modernne vanaema õunapuu otsas – kogukondlikult arenenud Eesti, Avatud ja säilitav soome-ugri riik. Vt http://misoneesti.err.ee/eesti-tulevikulugu/
Üldmulje neist unistusist on märksa soojem ja inimlikum kui kõik parteipoliitilised programmid kokku, sest on kirja pandud küll natuke naiivses ja lapselikus, ent puhtas, kantseliidita emakeeles. Üks sümpaatne näide esimesest Hooliva Eesti tekstist: „Eestlaseks olemise tunne ei vaja riigipiire.
Julgeme olla eestlased maailmas, anname võimaluse oma lastele, lastelastele ja sõpradele kogeda Eesti imelist loodust koos vanade traditsioonidega, mille läbi kasvab Eesti fännide arv kordades. Meil on võimalus ennast teostada Eestis, samas oleme avatud uuele ja uurime kõike „uut“ uudishimuga, ilma hirmuta. Meie-tunne on see, mis meid kõiki ühendab üle maailma.“
Tuleviku Eesti narratiivi võimalikud ühisväärtused hakkavad siit juba üsna selgesti välja joonistuma: hoolivus, puhtus, turvalisus, looduslähedus, keel ja armastus, mitmekesisus, avatus. Tegelikult on see kõik ju nii üldinimlik.
Sirje Kiin
