Meem, inglise keeles meme, oli mullegi uudismõiste. Vilksamisi nägin siin-seal arvutiekraanil ja kuulsin laste suust. Tegin muidugi nalja teemal meme-memme. Kuid ingliskeele hääldus on (meie kirjapildis) hoopis “miim”. Võro keeles ongi miim nagu piim ja eesti kirjakeeles meem nagu leem.
Meemi mõiste ei ole sugugi uus. Selle võttis kasutusele Richard Dawkins 1976. aastal ilmunud raamatus “Isekas geen” (The Selfish Gene), oletades, et meem on kultuuris samasugune põhielement nagu geen bioloogilises pärilikkuses. Võõrsõnade leksikon annab teada, et see on “idee, tava, kujund või muu selline infokogum, mis inimkultuuri keskkonnas valdavalt imiteerimise teel levib, paljuneb ja muteerub; n-ö geeni vaimne analoog.” “Mõned meemid on kultuurilises valikus teistest edukamad ja püsivamad, teised hääbuvad suhteliselt kiiresti. Meemide olemuse ja levimise ning infolevi evolutsiooniliste mudelite uurimisega tegelevat teadust nimetatakse memeetikaks.” (Vikipeedia)
ERR.ee 16. veebruari uudis, mis meid siiani tõi on aga järgmine: “Vikerraadio kogub eesti keelt ja etteütlust iseloomustavaid humoorikaid meeme”. Miks? See olevat soojendus emakeele etteütluseks valmistujatele. Iga-aastane emakeelepäeva e-etteütlus toimub sel aastal 15. märtsil algusega kell 10.25 Eesti aja järgi. Siis on Põhja-Ameerikas öö. Ennast saab aga proovile panna ka tagantjärgi (vikerraadio.ee). Emakeelepäev on tegelikult 14. märts, keeleandeka ja -eeskujuliku Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäev ning tänavu möödub 220 aastat selle maakeeles luuletava mehe sünnist, kelle isakeel oli eesti keel. Ema oli tal lätlanna.
Niisiis 14. korda toimuvale e-etteütlusele eelnevalt keelemeemide konkurss, sest neid annab ise luua ehk olemasolevatele piltidele uusi, tabavaid sõnumeid liita. “Kuulajatel on võimalus jagada põnevaid ja tabavaid meeme keelest ja elust enesest,” teatavad tegijad.
“Kui palju on eesti keeles sõnu, seda ma ei tea, aga seda rohkem on võimalusi muhedaks keelenaljaks. Kas öelda, et õige on “ministri haldusala” või “ministri haldushala” ja mida mõelda, kui öeldakse “paljud lätlased on riiakad”. Eesti keel on rõõmus koos oma 14 käände ja kirjavahemärkide virvarriga,” ütles Vikerraadio peatoimetaja Janek Luts konkursi eel ETV hommikusaates “Terevisioon”.
Huvi keele vastu ja soov seda ÕIGESTI rääkida on tore, kui see rääkijatlugejat ennast rõõmustab ja on ühtaegu teistele positiivseks eeskujuks. Kuid see, et inimesed ei räägi, kuna põevad oma keeleoskust, on vastupidi kurb nähtus, mille all kannatajaid sooviks väga julgustada vabaks laskma ja lihtsalt tegema oma parima.
Soovitan artiklit, mis ilmus ERRi uudisteportaali Novaatori rubriigis 2. augustil 2019 ning kannab pealkirja “Eesti keele ühetaolisemaks muutumise asemel võiks nautida väljendite rikkust”. “Kas õigesti on õieti või õigesti ja kas tere järel käib koma ning paljud teised keelenüansid, milles inimesed ikka eksima kipuvad ning mida mõned tähelepanelikud tingimata parandama ruttavad, teevad keele lõpuks väga ühetaoliseks, selmet nautida keele ilu ja rikkust,” leiab kohtulingvist Martin Aher.
Head eesti keele nautimist ja seeläbi harjutamist ning hoidmist!
Riina Kindlam, Tallinn