Mida aeg edasi, seda enam mulle tundub, et maailmas on toimumas suured muutused. Hirm on see mootor, mis sunnib praegu läänemaailma tegutsema. Me õpime kõike kartma. Me kardame globaalset kliima soojenemist, me kardame uusi pühasõdasid, mis võivad puhkeda igal pool maailmas. Usklikud meie keskel tunduvad valmistuvat kauaoodatud apokalüpsiseks. Sõjad on valla mitmel pool ja ähvardavad kontrolli alt väljuda, kui me midagi ette ei võta. Aga mida me peaksime ette võtma?
Erinevates riikides tugevdatakse politseijõude, tsiviilisikud loobuvad üha enam oma vabadustest selle nimel, et võidelda head võitlust – võitlust terrorismi vastu. Miljardeid on kulutatud selliste asjade vastu sõdimiseks, mis juhtus Pariisis, aga see juhtus ometi. Alati on lihtne öelda, et väga palju rünnakuid on tänu neile ettevaatusabinõudele ära hoitud, aga me ei tea, kui palju.
Alates sellest, kui FBI rakendas tööle oma avalikkussuhted J. Edgar Hooveri ajal, et saada rohkem maksumaksja raha ja ka rahva toetust, on korrakaitseametid rõhunud raha ja toetuse saamisel hirmu õhutamisele. On tõestatud, et suurem osa kuritegusid, mida FBI on avastanud, on avastatud seetõttu, et neile on helistatud ja öeldud, kes kuriteo korda saatis.
Meie suurim vaenlane läänes on Pakistan. Pakistan on terroristlik riik, kellel on tuumapomm. Aga meie oleme nendega liidus võitluses Süüria ja Iraani vastu. Maailma riikide juhid kogunesid Pariisi ja marssisid ühiselt sõnavabaduse eest. Samal ajal Saudi Araabias nuheldi tuhande piitsahoobiga meest, kes oli julenud panna küsimuse alla koraani.
Tundub väga õõnes marssida märtritena vabaduse eest, samas kui ükski lääne meediaväljaanne ei avalda samu karikatuure, mida avaldas Charlie Hebdo. Põhjuseks hirm terroristide ees. Kui me allume hirmule ja hirmutamisele, siis oleme kadunud. Kui me kardame avaldada seda, mida õigeks peame, siis on terroristid võitnud.
Kunagi, kui Ameerika natsid tahtsid marssida Ameerikas, siis tabas neid pahameeletorm, kuni Ameerika Kodanikuvabaduste Liit võitis kohtus õiguse marssida. Juudi advokaadid olid need, kes viisid asja USA Ülemkohtusse, sest nad mõistsid, et kui sa ükskõik kellel keelad õiguse protestida, siis paned ohtu igaühe õiguse seda teha. Keegi on kunagi öelnud: „Kui hakatakse raamatuid põletama, siis järgmistena lähevad tulle inimesed.“
Kindral Laaneots on öelnud, et ta muretseb Eesti poiste pärast, kuna nad on hirmutatud sündmustest maailmas. Hirm viib lootusetusesse ja kui me loobume lootmast, siis oleme sõja kaotanud juba enne, kui me oleme end saanud proovile panna. Putin mängib hirmumängu ja maailm tahab talle meele järele olla. Miks? Miks mitte jääda sanktsioonide juurde ja käituda nii, nagu me käituksime siis, kui meie tagaõues oleks keti küljes hullunud koer. Koer jätab kohe haukumise järele, kui keegi temast välja ei tee. Meie, eestlased, peaksime ignoreerima Putinit ja kogu tema retoorikat, mis puudutab Balti riike. Tal pole seni õnnestunud hoida seda, mille ta on üle võtnud.
Ka terroristid vihkavad seda, kui neid ignoreeritakse. Seepärast peaksime meie muretsema rohkem oma asjade pärast, näiteks halbade jäätunud maanteede pärast.
Igal pool, kuhu sa ka ei vaataks – igas ajalehes ja uudiskanalis –, müüakse hirmu. Kelle huvides see on, selles on küsimus.
Viido Polikarpus
