Sirje Kiin tegi hiljuti katse riputada Eestis tegutsevale Eesti Konservatiivsele Rahvaerakonnale (EKREle) nn ürgfašismi silt kaela, rakendades selleks noppeid 1995.a New York Times’is ilmunud Umberto Eco esseest “Ur-fascism”.
Kuna meil Eestis toimuvad kuu aja pärast kohalike tasandi valimised, näikse pr. Kiini arvamuslugu sobivat kategooriasse “valimis- ja vastupropaganda”, eriti, kuna mu vana tuttav Sirje on vist endiselt Vabaerakonnaga seotud.
Kahtlen selles, kuid pole kindel, – kui EKREl õnnestuks saada võim kunagi enda kätte – kas “Auschwitzi väravad taasavataks, ja mustsärklased ilmuksid uuesti välja Itaalia linnade platsidele,” nagu Eco kujundlikult kirjutas eelpoolmainitud arvamusloos. Mitte, et Eco oleks EKREst midagi teadnud.
EKRE eellugu ja mõned EKRE “prominendid” teevad mind närviliseks küll, umbes samal moel, nagu Donald Trump mind aeg-ajalt rahutuks teeb. Olgu tegemist EKREga või Ameerika presidendiga, jääb selline tunne, et mingi osa nende ideedest istuvad mulle küll, kuid nii Eestil kui ka USAl pole siiski väga vedanud, mis puutub konkreetsetesse isikutesse, kes neid poliitikaid ellu viia püüavad.
Minu põhjused selleks, miks ma EKREsse teatud ettevaatusega suhtun, on väga konkreetsed. Paljud neist erinevad aga hüpoteetilistest argumentidest, mida Kiin
siin hiljuti tõi. Sellest kõigest võiks kunagi tulevikus pikemalt kirjutada.
Viimane trikk, millega EKRE kohalikud aktivistid (Lihulas) hakkama said, on plaani teatavakstegemine kavatsuse suhtes taastada 2004 a. valitsuse poolt suure käraga teisaldatud Lihula monument. Lihula monumenti ilmestab sõduri kuju koos sakslastele iseloomuliku kiivri ja Schmeisser püstolkuulipildujaga, erinevalt täiesti teise kaliibriga õnnestunud monumendist Pärnus, mis on lihtsalt mustast marmorist koos sõnadega “II Maailmasõjas Eesti riikliku iseseisvuse taastamise eest võidelnuile” ning Eesti kaitseväe embleemiga. Kas EKRE soovib Vene karu ja Läänt torkida populismist, provokatsioonilisest tahtest või pooletoobilisusest lähtudes on ebaselge.
Varem või hiljem võiks Eestis sündida üks pesuehtne konservatiivne erakond, kes seisaks selle eest, mida meie põhiseadus ütleb: “Eesti riik peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade”. Hetkel pole Eestis aga näha ainsatki teist poliitilist parteid, kes praotaks sel teemal sama tihti suud – hoolimata EKRE kärnadest – kui EKRE.
Sirje Kiinil ei tundu oma arvamusloos (“Anname tuld!” Kelle pihta?”) sama hea 20-20 silmanägemine olevat, kui Umberto Ecol enesel. Eco pelgas pruuni ja musta värvi ilmselt rohkem kui punast, kuid tema murelik kirjand ürgfašismi kohta sisaldab siiski korduvaid hoiatusi totalitaarsete ja autoritaarsete ideoloogiate ja nende võimaliku tagasituleku suhtes üldiselt. Kui võtta Eco nummerdatud argumendid järjest, siis enam kui pooled neist käivad sama hästi kommunismi kui ka haakristimentaliteedi suhtes. Lp. Sirje tundub aga “rosinaid (selektiivselt) noppinud” olevat, nähes palki hitlerlaste silmas, jättes aga tähelepanu juhtimata vähemalt sama suurtele palkidele Stalini ja teiste punaste “tegijate” silmis.
Näen hetkel suuremat ohtu vasakpoolsuse populaarsuses ja vasakäärmusluses, kui paremekstremismi nö ‘potentsiaalis’. Umberto Eco kirjutis ilmus aastal 1995, lühikest aega pärast Francis Fukuyama rõõmuhõikeid ajaloo lõpu kohta stiilis “meie võitsime, punast ohtu enam pole”. Tegelikult pole see oht kusagile kadunud. Profülaktilisi kaitsepookimisi kommunismi ohtude vastu tehakse Läänes harva, Eestist konkreetselt rääkimata, samas mil fašismi on nö “idioodi visadusega” 80 aastat süstemaatiliselt taunitud. Inimkond või siis vähemalt Ida-Euroopa ootab ikka Nürmberg II korraldamist, hindamaks kommunismi kuritegusid. Eesti ise on endiselt lustreerimata.
Briti konservatiiv Christopher Monckton on üks vähestest, kes küsib: “Why is there an astonishing lurch to the far totalitarian Left?” Ise pärin: “Miks on Bernie Sanders USA noorte hulgas nii populaarne? Kas neile pole räägitud, et tasuta lõunaid pole tegelikult olemas”?
Kes jälgib Eesti meediat teab, et mitu eesti noorsoole kardetavat ürgvasakpoolset on väljunud nüüd kappidest. Loe näiteks, mida Priit Hõbemägi ja Mihhail Lotman on hiljuti kirjutanud Ahto Lobjakase ja Olev Remsu kirjatükkide kohta, millised on sisuliselt bolševismi õigustada üritavad apologeesiad. Edgar Savisaar omakorda, kes surfas 25 aasta eest enesele kasutoovalt intrite vastasel lainel, on osutunud suuremaks intriks, kui intrid suutsid ise kunagi olla.
Kahtlen veidi selles, kas näeme kunagi jälle USA pealinnas 30 000 valgesse mähitud KKK liiget. Küll tegutseb aga USAs ja Euroopas relvastatud, põranda-alune, hästi organiseeritud ja kardetava maailmavaatega tont nn. “antifa” (antifašistliku) liikumise näol. Loe: “FBI, Homeland Security warn of more ‘antifa’ attacks” (Politico). Riietatuna mustadesse rõivastesse, käivad nad ringi kaetud nägudega ja üritavad sallimatult suud kinni toppida kõikidel, kes ei nõustu nende ideoloogiaga. Mussolini ilmselt muigaks.
Olgu nad pruunsärklased või hävituspataljonlased – selliste tegelaste provokatsioonid ohustavad vabadust ja vabadusi, tuues halvimal juhul kodusõja meie koduõuedele. Pruunsärkluse vastand pole mitte sirp ja vasar ega vasakanarhism. Pruunsärklusele ja kommunismile seisavad vastu ühiskonnad, kes oskavad elada vabadena, astudes samme enese kaitsmiseks totalitarismi ja teiste äärmuslike düstoopiapisikute eest.
Jüri Estam
