Külastasin oma sõpra Viljarit, kes teeb palkmööblit ja elab Osulas Toftani saeveski lähedal. Kunagi kuulus Toftani firma Leokite perekonnale, aga nad müüsid selle aastaid tagasi ära koos teiste endale kuulunud ettevõtetega. Üks neist on näiteks Laeva Pagar – minu lemmikkoht, kust osta värsket leiba-saia.
Äsja avasid Leokid Sõmerpalu vallas spordihoones motokrossiraja. See peaks aitama kohalikel turistide majutajatel ja poeomanikel aasta ringi kliente saada. Meie, võrukad, mõtleme siin kogu aeg, kuidas oma kodukohas midagi uut luua ja arendada.
Kui istusin Viljari juures arvuti taga, et internetis end maailmas toimuvaga kurssi viia, astus Viljar tuppa, käes pudel, milles minu arvates oli vesi. Juues aga selgus, et pudelis oli mahedamaitseline jääkülm magus jook. See oli esimene kord, kui ma sain juua värsket, äsja võetud kasemahla. Ja ma pean ütlema, et see oli väga värskendav ja maitsev.
Vahtrasiirupit kogusid esimestena indiaanlased, alles hiljem võtsid selle omaks eurooplased. Algonquini indiaanlased mõistsid, et tegemist on tohutu energiaallikaga. Kui kevad saabus, tegid nad kivist tööriistadega V-kujulisi sisselõikeid vahtrapuude tüvedesse, seejärel asetasid sinna nõgusaks kraabitud puutükid ja niisuguste rennide kaudu voolas mahl kogumisnõudesse. Vahtrasiirupi tootmine on üks vähestest põllumajandussaadustest, mis on Põhja-Ameerika päritolu ja ei ole sisse toodud Euroopast. Ühe liitri vahtrasiirupi tootmiseks aga kulub 15–20 gallonit vahtramahla.
Ühelt keskmiselt kasepuult võib päevas saada kuni viis liitrit mahla, suuremalt puult aga isegi kuni viisteist liitrit. Mahla kogutakse vaid ühe kuu jooksul ja enne kui puu hakkab lehte minema, sest hiliskevadel muutub mahl kibedaks. Eestlased ekspordivad kasemahla näiteks Saksamaale. Mõnedes maades on kasemahl väga kallis, näiteks Jaapanis tuleb liitri eest maksta kuni 50 eurot.
Küsisin Viljarilt, miks Eesti just kasemahla ekspordib, aga mitte vahtramahla. Võib-olla on kasemahlal erilised head omadused ja ta on parem kui vahtramahl ning tema pealt teenib rohkem kasumit? Kuulsin, et asi on lihtsalt selles, et meil on palju kasemetsa. Vaher kasvab aga aeglaselt. Need on enamasti kas istutatud või toovad rändlinnud endaga kaasa seemne ja poetavad need maha, kuhu juhtub.
Kasemahlast või vahtrasiirupist enam aga huvitab mind praegu energiaküsimus. Vaadates mõni päev tagasi ETV-st saadet „Foorum“, pean ma nõustuma seal esinenud Aivar Riisaluga. kes oli väga pahane Eesti Energia peale ja avaldas samu mõtteid, mida ma isegi oma artiklites olen viimasel ajal avaldanud. Nimelt seda, et Eesti Energia on arrogantne ja teeb kõik, et mitte lasta turule alterna-tiivenergia tootjaid, ise aga soovib kogu aeg elektri hinda tõsta. Ka tõstis Riisalu üles küsimuse, miks saab Eesti Energia juht Sandor Liive rohkem palka kui vabariigi president või peaminister, samas ei vastuta Riisalu meelest Liive mitte millegi eest. Kui Riisalu kodus kadus elekter, siis kolm päeva hiljem saabusid Eesti Energia töölised kohale viga parandama, tuues ettekäändeks, et varem ei olnud võimalik kohale jõuda, lumi olnud liiga sügav ja nad ei pääsenud läbi. Riisalu ajas siis oma traktori välja ja tegi meestele tee puhtaks. Nii lihtne see oligi!
Ikka pean ma lõpetama selle mõttega, et Eesti Energia peaks töötama oma rahva heaks, mitte tema vastu.
Viido Polikarpus
