Eesti on osa Euroopast ja peab kuuludes Euroopa Liitu ka jagama selle rõõme ja muresid. Oli kord aeg, kus EL sarnanes moodustisega, millel oli helge ja paljulubav tulevik. Nüüd võrdlevad mõned teda keskealise inimesega, kes on elanud üle oma majanduslike võimaluste ja on närvilise kokkuvarisemise äärel. Ajaloolaste kohaselt olevat läbi aegade olnud 243 katset Euroopa ühendamiseks. Peaaegu kõikide ideoloogid olid sõjapealikud. Selle 244. katse taga paistab olevat kultuuri-, eriti aga turustrateegia, mis annab mõttele sisu. Vähemalt kuni Lõuna-Euroopa maffiaasulad hakkasid uhkustama oma euroopalikkusega ja kuritarvitama selle võimalusi.
Seda arengut soodustas üleminek ühisvaluutale, kusjuures polnud piisavat kontrolli üksikute liikmesriikide majandusmeetmete üle. Kui Euroopat tabas üldine majanduskriis, paljastas see eriti Lõuna-Euroopa riikide nõrkusi. Tulemuseks olid hädavajalikud korduvad abipaketid, eriti Kreekale, aga ka Hispaaniale, Portugalile, Küprosele ja Iirimaale. Itaalia balansseeris noateral, tal õnnestus algul pääseda, aga ebastabiilsus kestab. Pealegi on teised Euroopa Liidu riigid pidanud korduvalt lisama uusi abipakette, mis kergitab küsimuse: ”Kas see ei lõpegi?” Ei usuta enam kinnitusi, et on tegemist viimasega. Loodetakse sellest üle saada keskse kontrollsüsteemi rakendamisega, mis aga põrkub üksikute riikide suveräänsusele.
Kuna rahvale meeldib unistada võimatusest, on populistidel palju mänguruumi. Tulevad kogu aeg ”uued jõud”, mis ei saa tavaliselt kuigi vanaks. Otsus langeb valimistel, toob kaasa pettumusi, nagu näiteks respublikaanide tähelend. Nende meteoor maandus-lõhkes isamaalaste parteis, lõi selle segamini ning rikkus mainet, mida pole veel olnud võimalik taastada.
Viimane ”uus jõud” on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE), kes valis oma esimeheks Mart Helme, kellele pole see esimene katse ega partei. Tema on silma paistnud terava kriitikaga, mis on vahel olnud õigustatud, aga tihti liialdatud, tausta ja olukorda täielikult arvestamata. Selle ”uue jõu” sündi saatis aga vana kaadri esindaja Arnold Rüütli sõnavõtt. Tema esindab mingit omapärast järjepidevust, mis paistab olevat tugevam kui Eesti Vabariigi oma. On ka EKRE auesimees ja purustas kohe illusioonid, väites, et see ”uus jõud” tegelikult olevat suurelt osalt hingusele läinud tema vana Rahvaliit! Kas ta on lugenud ka uue partei laiahaardelist programmi? Kui palju on sellel ühist Rahvaliiduga, mille liige ka Mart Helme oli aastatel 2003-2005? Selle liikmeid leiab hiljem laialipillatult teistes parteides, eriti sotsiaaldemokraatide ja keskerakondlaste hulgas. Tuntum Mart Helme tollane parteikaaslane on praegune sotsiaaldemokraat Jaak Allik, kes tuli Rahvaliitu samal aastal Koonderakonnast, aga vahetas taas parteid alles 2010. Enne EKRE asutamist käis Mart Helme ka ära parteikatses Eesti Vabaduspartei – Põllumeeste Kogu.
Rahvuslaste probleemiks on nende killustatus, peale ühissihtide on erimeelsusi, mille üle on raske jõuda kokkuleppele. Kas põhjuseks on põikpäisus või sihilik lahkhelide tekitamine on samuti vastuseta küsimus. On vähe väljapaistvaid juhtisikuid, puuduvad karismaatilised eeskujud. Kriitikaga saab poolehoidjaid, aga tuleviku visioonid on vahel võimatud ja ebapraktilised. On märgata ka vahepealse ideoloogia ja olukorra mõju, teatud ihaldust ”kõva käe” järele, riikliku omandi eelistamist ja ”hooliva” tiiva all elamise soovi. Räägitakse rahva nimel, aga ei minda valima. Ei kasutata esindusdemokraatia võimalusi, nii et omad vitsad peksavad. Revolutsiooni retoorika ei kuulu demokraatia juurde, sellest on aru saanud isegi lääneriikide komparteide jäänukid, aga mitte veel osa nähtavasti ainult nimeliselt, mitte mentaalselt vabanenud eestlastest. Kui ainult selle rahulolematusega ei rajataks teed venemeelsele-keelsele koalitsioonile!
Ei aita kogemuste kohaselt uutele parteidele – üheperioodi liblikatele panustamine. Võib-olla tuleks eeskätt uuendada eksisteerivaid parteisid – uued ei suuda ju midagi parandada ja pühitakse minema järgmine kord? Küll oleks hea elada, kui saaks valida ainult hea ja halva vahel, aga olukord on keerulisem. Nagu ütleb Ahto Lobjakas: vanad tavad hoiavad poliitilist süsteemi ja kultuuri veel oma haardes ja Eesti reaalsus on jätkuvalt hingestatud millestki ammusest ja võõrast (Postimees 27.04.).
Käib kemplemine, kes oli suurem kommunist: kas Ansip või Savisaar? See ei tohiks aga enam oluline olla – eriti pärast seda, kui Eesti Vabariigi Presidendi kohalt on läbi käinud tippkommunist Arnold Rüütel. Oluline on see, mida nad korda on saatnud ja suudavad veel saata.
On hakanud tüütama katsed ajalugu ümber tõlgendada, vahel ainult enda esile tõstmiseks. Loomulikult tuleb juurde uusi andmeid, millega tuleb arvestada, aga mitte kogu aeg muutuva poliitkorrektsusega. Olen siin näinud, et sellega on raske sammu pidada, ikka jäädakse maha.
Vello Helk
