Rahvusringhäälingu klassikaraadios käis kirjanik Valdur Mikita, kes andis hiljuti välja uue raamatu “Mõtterändur”. Muuhulgas on raamatusse jõudnud kirjaniku mure Eesti metsade pärast.
Mikita sõnas, et august on just see kuu, mil tasub enda ümber tähele panna üksikuid elemente, mis panevad hinge rõõmust hüppama, näiteks hoovis kasvav õunapuu. Kirjanik tõdes, et tema ei saa kirjutada idüllilises keskkonnas, kauni looduse rüpes, sest keskkonna tõmbejõud muutub nii tugevaks, et kirjutamine muutub raskeks.
Tegemist on rändava kaitsealaga. Kui seda peaks külastama palju ekstraverte, viib ta tähise teise kohta. Introvertide kaitsealal kehtib üks reegel – üritusi tohib seal teha vaid ühele inimesele ehk iseendale.
Foto: Olev Kenk / ERR
“Selline keskkond sobib mõtete korjamiseks,” täpsustas ta ning tõi välja, et eestlaste jaoks on mõtete korjamine sarnane tegevus nagu kartulite või marjade korjamine. “Me läheme metsa, korjame sealt midagi, tuleme tagasi ja hakkab sissetegemise aeg,” kirjeldas ta. Siiski usub kirjanik, et kõige olulisemad on inimese elus need mõtted, mida ei saagi sisse teha. “Mida suuremaks ja olulisemaks mõtted lähevad, seda enam hakkavad nad meenutama õhku, mida me sisse hingame.”
Selles, et inimesed vananedes targemaks muutuvad, ta kindel pole, sest elus on asju, mida tuleb ära anda ning mingisugune hind on ka haridusel, mida me elu jooksul omandame. “Kõike ei saa maailmas korraga liiga palju olla. Mõnikord on mõistlik mitte lugeda raamatut ja mitte kuulata muusikat selleks, et mitte mattuda selle sama kultuuri alla, mida meie hing nii väga igatseb.”
Kirjanik tõdes, et tema ei ole suvel väga aktiivne lugeja ning üritab sel ajal ennast raamatutarkusest pigem eemale hoida, sest suvel on rohkem neid hetki, mil saab lihtsalt olla või sihipäratult kuskile minna. “Tänapäeval on inimeste elud liiga sihipärased ja täis eesmärke, mida kunagi ei saavutata. Lõppkokkuvõttes teeb see inimese hinge õnnetuks,” sõnas Mikita.
Üks inimese elu suur eesmärk võiks Mikita sõnul olla mõistmine, et ta elab ühe suure müsteeriumi sees ning luua sellega mingisugune kontakt. Ta usub, et inimene ei pea tingimata jõudma elu mõtte või selle sõnastamiseni, aga müsteeriumi puudutamisest ei pääse keegi.
Juunis avas Mikita Viljandimaal Suislepa mõisapargis introvertide kaitseala. Kuigi kaitseala loomine oli pigem humoorikas kunstiprojekt, ei puudu projektist ka väike tõepära. Kuna tänapäeva maailmas on kära ja müra üha rohkem, on omaette olemine järjest olulisem, kuid kohti, kuhu müra ei kostu jääb järjest vähemaks.
Kirjanik tõdes, et teda väga puudutab see, kuidas Eesti metsadega ümber käiakse. “See on väga traagiline lugu. Kuidas on võimalik, et kümmekonna aastaga on Euroopa üht ilusamat loodust tabanud selline tragöödia?” küsis ta ning täheldas, et kuigi ühelt poolt on Eesti loodus ja suvi väga ilusad, on mingisugune inetuse tempel looduse peale vajutatud.
See sama valu, mida ta Eesti looduse osas tunneb, on jõudnud ka raamatu “Mõtterändur” kaante vahele, sest eestlaste jaoks on maastikud elusolendid ja maagilised paigad, mille häving häving läheb väga sügavale hingepõhja.
“Rattaga mööda vanu metsamaastikke sõites satud jälle mõne kruusatee peale, mis läheb läbi metsa ja lõpuks ei vii mitte kuhugi. Sellised mõttetud kruusa täis sirged, kus üks lagastatud lank vahetub teisega ning õieti ei saagi aru, kuhu sa sattunud oled. See rebestabki Eesti inimese hinge,” kirjeldas ta.
VES/ERR
Monument to the 1944 Great Flight Opened in Pärnu