Nädalaleht Vaba Eesti Sõna (VES) on (loodetavasti) oodatud külaline paljudes siinsetes eesti kodudes. Kes aga kogu selle VESi ümber käiva ajakirjandusliku tegevuse juures silmapaistmatult tagaplaanile jääma kipub, on lehte välja andev kirjastus The Nordic Press, Incorporated (TNP).
Stardipauk kostis 18. jaanuaril 1949, mil “vanad eestlased”, kes olid uue kirjastuse algkapitali kokku kogunud, registreerisid TNP New Yorgi osariigis. Kulus küll veel ligemale pool aastat enne, kui “Vaba Eesti Sõna” esimene number 11. juunil 1949 trükikojast ilmus.
VES taga seisab kirjastus, ja kirjastuse taga omakorda selle aktsionärid. Ilma aktsiaomaniketa ja ilma inimesteta, kes eestikeelse nädalalehe idee 70 aasta eest välja haudusid ja teostasid, poleks olemas meie toimetust, talitust ega pikkade traditsioonidega ajalehte. VES kui kogukonna sidepidamisvahend on alati kujutanud endast midagi enamat kui mingi juhuslikult ettesattuv ajaleht.
TNP esimeste aktsionäride sekka kuulus palju eesti meremehi. Pole vaja erilist ettekujutusvõime, et mõista, kui oluline üks Vaba Eesti Sõna tellimus meremehele olla võis, kes tundis ookeani kündes puudust oma kodumaast ja kaasmaalastest. Iga end vähegi eestlaseks pidav mees või naine, kes on teeninud USA kaitseväes, kus sa asud samuti sageli kaugel kodunt, kaasmaalastest äralõigatuna, teab, milline tõeline väärtus Vaba Eesti Sõna värskel numbril olla võib.
Tänapäeval elame me muidugi vahepeal kõvasti muutunud “internetiseeritud” maailmas, kuid see ei tähenda, et VESi traditsiooniline paberversioon poleks siiski oodatud paljude lehetellijate poolt. Eriti puutub see vanematesse inimestesse, kellest kõik ei tarvitse arvutitega nö “sina peal” olla. TNP “produkt” pole pelgalt ajaleht. VES kujutab endast ühe kogu mandri eestlaste massiteabevahendit, kui kasutada üht peent väljendust.
Alguses tulenes nõudmine eestikeelse nädalalehe järele vägagi praktilistest vajadustest
Nordic Pressile alusepanejad eesotsas August Waldmaniga pidid olema hea taibuga tulevikuennustajad, sest 1949. aasta alguseks ei olnud suur eesti põgenike tulv USAsse Euroopast üldse veel saabuma hakanud. 1947. aastal näiteks oli Ühendriikidesse sisse rännanud vaid 184 eesti põgenikust immigranti ja järgmisel aastal pärast seda vaid veidi rohkem, 225 inimest. USA Kongress oli, tõsi küll, 1948. aasta suvel võtnud vastu “displaced persons” seaduse, mis avas väravad kahesaja tuhande DP laagrites pikki kuid ja isegi aastaid aega parajaks teinud ja teadmatuses elanud inimese Ameerikasse pääsemiseks legaalsel alusel. Diipiide kirju seltskond tervikuna ei koosnenud muidugi kaugeltki vaid eestlastest. Nii või teisiti: Nordic Pressi rajajatel pidi olema olnud hea võime arvestada juba ette uute saabujate eluliste vajadustega.
Euroopas olid tegelikult miljonid inimesed kodutuks jäänud “tänu” kahele totalitaarsele ja imperialistlike ambitsioonidega suurriigile, õigemini siis Hitlerile ja Stalinile. Erinevalt nendest tuhandetest eestlastest, kes olid saanud varjupaiga Rootsi riigilt juba aastal 1944, istus viis aastat hiljem vähemalt sama suur kontingent oma eesti kodudest enamlaste või siis õigemini vene punaste poolt välja aetud poliitilisi põgenikke ikka veel Saksamaal oma kohvrite ja kompsude otsas. USA sisserännuvõimalused avanesid meile tõepoolest aastal 1949, mil Ühendriikidesse saabus 1,840 eesti soost põgenikku. Järgmisel aastal pärast seda see arv peaaegu kolmekordistus. See eestlaste tulv kestis veel viiekümnendate aastate keskpaigani, aeglustudes küll juba mõnevõrra 1953. aastal.
50ndad olid värskelt Ameerikasse saabunud eestlaste jaoks jalge allasaamise aastad, millele järgnes koolide, organisatsioonide ja igasuguste tegevusgruppide loomise periood. Nende faaside kannul jõudis kohale ka ameerika eestlaste elude stabiliseerumine. Käivitusid loomulikult ka assimileerumise ning amerikaniseerumise protsessid. Kogu selle aja vältel on TNP ja meie ajalehe tegevtegijate pere oma kogukonda teenida püüdnud. Elame ju sümbioosis lugejatega, olles tänulikud oma ustavatele tellijatele.
Oma läkituses VES publikule lehe esimeses numbris kirjutas legendaarne maapaos “rinnet hoidnud” Eesti diplomaat Johannes Kaiv: “Juba peaaegu kümme aastat on Eesti vaba sõna ülal peetud väljaspool kodumaad.
Oli aastaid, kus ainukeseks väikeseks vabaduse tõrvikuks oli New Yorgis ilmuv “Meie Tee… “Vaba Eesti Sõna” nädalalehena seisab Ameerikas suure ülesande ees, tiivustada meid meie võitluses ja kanda eesti vaimu üle Ameerika mandri, kus me ka iganes ei viibiks.”
Ülemaailmse Eesti Ühingu esimees Johannes Markus tervitas omakorda: “Praeguse eestlaste uue ümberrändamise ajal Ameerikasse, kus sajad ja tuhanded eestlased endale uued kodud loovad, annab teravalt tunda ajalehe puudumine, mis kaasa elaks selle eestlaste ümberasustamisprotsessiga väljaspool Euroopat. Mitteküllaldane kohaliku keele tundmine on üks uustulnukate muredest. (Uus) nädalaleht peab kõrvaldama selle raskuse, andes värskeid poliitilisi, majanduslikke, sotsiaalseid ja kohalikke teateid eesti keeles. Kõige tähtsamaks ülesandeks eestikeelsele lehele aga jääb vaimse ja rahvusliku kontakti alalhoidmine”. Markus juhtis tähelepanu Ameerikasse sisserändavate eestlaste tulevasele geograafilisele killustatusele, kuna saabutakse sagedasti üksikute peredena mitmetesse osariikidesse. “Need on lühidalt need kaalutlused, mis Ülemaailmset Eesti Ühingut (ÜEÜ) mõjutasid algatama uue Eesti nädalalehe väljaandmise mõtet.”
Oleme aastatega sedavõrd ära harjunud Vaba Eesti Sõna nimevormiga, et me ei tarvitse seda fraasi enam iga kord sõna-sõnalt võtta. Ent TNP loojad, nende hulgas tollal juba ilmuva kuukirja “Meie Tee” toimetuse pere, ÜEÜ ja N.Y.E. Haridusseltsi liikmed, mõistsid oma missiooni tähtsust küll. Nad naelutasid kohe alguses paika järgmise: “Vaba Eesti sõna pole ajalehena äriline ettevõte, mille peasihiks on laialdane müük-levik”. Aktsionärid-algatajad soovisid esmajoones täita “neid kõrgeid ülesandeid, mida meilt ootavad Kodu-Eesti ja mittevabad eestlased.” Vaba Eesti Sõnast pidi teiste asjade hulgas saama heade ideede sõelumisvahend ja – olles neid ka sõelunud – parimad neist ka teostama. Ei olnud mingit kahtlust selle suhtes, et lehe orientatsioon peab olema rahvuslik ja totalitarismivastane. Selleks oli põhjust. VES esimese numbri esiküljel seisis verd tarretama panevalt rasvaste tähtedega pealkiri: “SUURKÜÜDITAMINE EESTIS – jälle veerevad rongitäied eestlastega Siberi poole”. Pole midagi imestada, kui lehe rajajad oma pöördumises kirjutasid: “Ainult üks võidab, Vabadus. Aga tema eest tuleb võidelda. Vabaduse ideedefrondil seisavad vabadustarmastavad rahvad, kus ka eestlastel on oma väike, aga oluline rindelõik.“
ÜEÜ Vanematekogu esimees Karl Robert Pusta tähendas sealjuures tabavalt: “Lehe asukoht Ühendriikides, momendil maailma poliitika keskuses, lisab kohustuse jälgida ja kommenteerida kõiki sündmusi, mis võiksid otseselt või kaudselt riivata või soodustada Eesti rahva ja eestlaste saatust.” Ja E.V. Saks Montrealist kirjutas oma tervituses, et Vaba Eesti Sõna peab inimestesse usku sisendama.
VES esimesi neljaleheküljelisi numbreid sirvides on selgesti tajutav, et TNP esimese ajutise juhatuse liikmetel (Jacob Madison, abiesimees – August Salony, laekur – August Waldman, abilaekur – Mihkel Allik ja sekretär – Adolph Lell) ja lehe töötajaskonnal polnud alguses kerge. Teiste asjade hulgas kurdetakse ausameelselt ka rahaliste vahendite vähesuse üle.
Tolleaaegne Ameerika, ameerika eestlaskond ja VES olid praegusest teistsugused
1950. aastaks on leht juba kenasti kosunud, olles saanud kaheksaleheküljeliseks ning on oma formaadi ning vajaliku niši selleks ajaks üles leidnud. Ka tellijad mõistavad regulaarselt koju saabuva sidepidamisvahendi väärtust.
Lehe ammuste koltunud numbritega tutvudes meenub meile selline algaastate Ameerika eestlaskond, mille liikmed käivad inglise keele kursustel New Yorgi Eesti Majas ja kus veel iganes. Lehe tellimus 1949. a. juunis maksab 3 dollarit aasta lõpuni. Üksiknumbri hind on 15 senti. Lehes kuulutatakse töökohti palgaga 30 dollarit nädalas. N.Y.E. Haridusselts teatab 3. juulil korraldatavast Uustulnukate õhtust. VESis ilmub kirju selle kohta, kuidas Ameerikasse saabunute käsi käib. Näiteks raske töö kohta ühes Mississippi talundis, kus tuleb palava päikese all pika kõblaga umbrohtu hävitada. Seal pidavat olud nii hirmsad olema, et eestlaste hulgas on isegi surmajuhtumeid esinenud. Teised teatavad aga, et on ühes Connecticuti talus ollakse eluga väga rahul. Sõja armid pole aga veel päriselt paranenud. 1949. a. 6. augusti numbris ilmub näiteks omaste ja sõprade otsimise rubriik 22 isiku või pere nimedega.
Tänapäeva Vaba Eesti Sõna erineb seega tublisti tolleaegsest VESist, kuid mitte täiesti kardinaalselt. 70 aastaga on palju vett merre voolanud. Paljud algusaastate lehetellijad magavad nüüd viimast und erinevatel USA kalmistutel. Toimetaja Harald Raudsepp on samuti mullatoidul ega kirjuta enam tuliseid kommunismivastaseid juhtkirjasid. Eesti on uuesti iseseisvaks saanud ja ajad on muutunud.
Ent mida rohkem asjad muutuvad, seda rohkem nad võivad ka endisteks jääda. Vaba Eesti Sõna täidab endiselt oma rolli sidepidajana ja sidusainena. Rootsis, kus sealset Eesti Päevalehe paberväljaannet sellest aastast alates enam ei ilmu, on paljud vanemad inimesed lausa hädas, sest nende ainsaks infovahendeiks on nüüd kas sõprade telefonikõned või see informatsioon, mida sa Stockholmi Eesti Maja teadetetahvlil nägema juhtud. Ent Rootsi eestlaskond elab ju pillutatuna üle maa. Ja kui tihti sa pealinna vanurina seda Eesti Maja ikka külastada suvatsed või suudad, eriti talvel? On juba seda juhtunud, et eestlased Rootsis pole saanud teavet eelseisva matusetalituse kohta paberlehe puudumisel adekvaatselt levitada.
Asume 70 aastat hiljem tõsiste valikute ees
2019 on Nordic Pressi kui firma ja Vaba Eesti Sõna kui ajalehe juubeliaasta. Seega üks kolmekordne elagu! TNP aktsionärid ja Ameerika eestlaskond seisavad aga keeruliste küsimuste ees. Vähemalt osa lehelugejatest pole hädas sellega, et nad inglise keelt ei oska. Hoopis on nende eesti keel veidi roostes. Oleme jõudnud tagasi alguspunkti, kus nappis rahalisi vahendeid nädalalehe väljaandmiseks pikas perspektiivis. On saabumas aeg teha Shakespeare’like otsuseid: et kas olla või mitte olla? Ja kui olla, siis kuidas?
Niisiis teatame kavatsusest TNP ja VES 70. juubelit rõõmsalt ja korralikult tähistada koos lehetellijate seltskonnaga! Samas nõuab süvenev kitsikus meilt ka pea murdmist ja eksistentsiaalsete otsuste langetamist mitte liig-kauges tulevikus. Seda, kui tahame, et Vaba Eesti Sõna mingisugusel kujul ka edaspidi püsima jääks!
Jüri Estam,
The Nordic Press, Inc,
juhatuse liige
