Eesti kohalikud valimised ei jätnud just parimat muljet. Novembri keskel on ka siin Taanis kohalikud valimised, mille eelpropaganda kulgeb rahulikult. Kuigi mõned parteid lubavad kandideerida nii parlamendi kui ka kohalikel valimistel, on see siiski erandiks. Ei sekku ega kandideeri tavaliselt mitmesugused häälepüüdjad Brüsselist ja mujalt, parteid kiidavad ennast ja ei pane rõhku teiste mustamisele. Harva kohtab mõnda parlamendist loobunud vanemat poliitiliste kogemustega kandidaati, kes varema panuse taustal katsub aidata oma parteid.
Eesti valijatel puudub nähtavasti suurelt osalt demokraatlike valimiste kogemuste küpsus. Ajalehtedes on ära toodud häälekogujatest riigikogu, valitsuse ja Euroopa Parlamendi liikmed, kes tõenäoliselt kohalikku volikokku ei lähe. Neid on sadakond, üleskutsed neid mitte valida läksid kurtidele kõrvadele.
Ligi sada tuhat inimest ehk kuuendik valimas käinutest andis oma hääle kandidaadile, kes seadusest tulenevalt omavalitsuses tööle hakata ei tohi. Neile lisanduvad teised peibutuspardid, kes hüppavad spordiväljakul kaugele ja poliitikas kõrgele või lõõritavad-tantsivad näitelaval ning televisioonis. Nendele hääletamine on just nagu misside valimine, näitab mõtlemisvõimetust, eriti kuna antud hääl on valija jaoks ka siin üldjuhul kadunud, jääb küll parteile, aga koha täidab keegi teine. Lihtne on manipuleerida valijatega, kes ootavad ainult leiba ja tsirkust. Natuke lohutab fakt, et üks paljalt poseerinud kandidaat kogus ainult 9 häält. Euroopa Parlamendi liikmetest said keskerakondlased Vilja Savisaar 4909 ja Siiri Oviir 395, reformierakondlane Kristiina Ojuland 1629 häält. Kas nendele hääletanud arvasid, et nad tulevad tööle kohalikku volikokku? Ei tohi olla pettunud, kui nende asemele tulevad kasina häälearvuga kandidaadid.
Kohalikel valimistel peaks rohkem kehtima põhimõte, et eelistatakse tublisid tuntud kohalikke kandidaate, kes on juba andnud või vähemalt peaksid andma tõhusa panuse vastavas volikogus. Siin ei mängi alati kõige tähtsamat rolli nende parteiline kuuluvus.
Omaette fenomeen on Keskerakonna esimees ja Tallinna linnapea Edgar Savisaar. Tema valimispropaganda oli väga tõhus ja tulemused head – rekordarvulise isiklike häältega, mis pani aluse jätkuvale ainuvalitsusele Tallinnas. Kommentaatorid on loomulikult imponeeritud. Talle kuulub eriti venekeelsete valijate poolehoid. Selleks mõjub kaasa tema taust, aga loomulikult ka head suhted Venemaa võimuparteiga. Tema häälekandja Kesknädal tutvustab tihti venelaste esindajate seisukohti, aga ilma kriitiliste küsimusteta. Ühtne Venemaa on avalikult kuulutanud, et soovib Keskerakonna võimule pääsemist. Selline siseasjadesse sekkumise deklaratsioon ärataks suurt tähelepanu mõnes Lääne-Euroopa riigis. Eestis võetakse seda loomuliku nähtena.
Pole põhjust imestada selle üle, et puhtvene nimekirjad said nii vähe hääli. Ega venelased pole rumalad, teavad väga hästi, et nende soovide täitmiseks on vaja eestlastest abilisi. 1940. aastal oli neid kasinalt, ainult sadakond kompartei liiget, kes osalt olid pääsenud eluga Stalini puhastustööst istudes Eesti vanglas, mida Hendrik Allik N. Liidu omadega võrreldes nimetas sanatooriumiks. Neile lisaks rida vasakpoolseid idealiste. Nüüd on aga paari inimpõlve jooksul välja kasvatatud tuhandeid kollaborante, kes annavad venelastele hoopis tugevama seljataguse.
Savisaar on häälemagnetina olnud Keskerakonna jaoks väga kasulik, kuid see on ühtlasi suurim nõrkus, sest erakond on liiga tihedalt seotud ühe nimega. Ilmekaks näiteks on Rahvaliit, mille allakäik paistab olevat seotud Arnold Rüütli poliitikalavalt lahkumisega. Osa Keskerakonna edust on arvatavasti tulnud just Rahvaliidu valijatelt. Keskerakond pakub ka liitumist – ja koostööd sotsiaaldemokraatidele, keda varemgi on rakendatud kasulike idiootidena.
Saksa TV-s oli hiljuti sekvents Moskva kohalike valimiste kohta, kriitiline linnapea suhtes, kellel on hea koostöö Savisaarega. Moskvat nimetati korruptsiooni pealinnaks, demokraatiast polevat lõhnagi! Opositsioonil ei võimaldata kandideerimist, kriitilised koosolekud ja demonstratsioonid keelatakse. Hea vahekorra tõttu Putini parteiga on vabadus opositsiooni maha suruda. Kuidas on lugu tema Tallinna kolleegiga? Eesti rahval on ainult oma väike maalapp Läänemere kaldal, pole selja taga sajamiljonilist rahvast, kes süstib jõudu pealetungiks. Venemaal kasutatakse demokraatiat eduga selle kaotamiseks, varsti on jälle käes vähemalt 90%! Isegi N. Liidu viimane juht Mihhail Gorbatšov ütleb, et valimised on muutunud Venemaal narrimänguks (Postimees 20.10.).
Lõpuks üks huvitav uudis: Saue vallavolikokku pääses IRL-i nimekirjas taanlane Ole Rasmussen, kes elab Eestis alates 1998. aastast, valdab eesti keelt ja ei kavatse nõuda taani keelt teiseks kohalikuks keeleks. Saue valla vapimärgiks on juba ennem Dannebrog.
Vello Helk
