Kas tunnete kuuma liiva ja luuni kütvat päikest? See ülim suvemeeleolu foto sai sätitud ja võetud fotoka automaatrežiimiga juulikuus, kui naistega randa põrutasime. Sõitsime Saaremaa südamest selle “Rivierasse” ehk põhjarannikul asuvasse Tuhkana randa. Sarnase ilmaga päevi oli tänavu juba varakult ja palju ning vaatamata ohtrale päiksekaitsekreemi kasutamisele, sain mina näiteks tänavu jumekamaks, kui iialgi Eestis varem. Mina ja koer Olli (Olivia) oleme tegelikult selles pere tulnukad, (labradori tõugu kutsu siis põhimõtteliselt Kanada poolt tulnud nagu minagi), kõik teised on omavahel sugulased. Vasakult: Kristiina, Triine, Suvi Mari, Riina, Tuule, Olli, Piibe. Jäägu see foto iseloomustama ja meenutama seda rekordilist pikka ja sooja suve. Foto: aparaat ise
“Ja seda suve / ei tule enam, / ei tule enam / seda suve.” Nõnda lõpeb Viivi Luige 1962. a. kirjutatud luuletus “Hilissuvine”. Seda suve ei tule tõesti enam ning see luuletus on võrratult ajalisuse peale mõtlema suunav. Kuid selle SARNAST sooja suve võib tulla küll, kui uskuda kliimauurijaid, kes hoiatavad kliima soojenemise eest. Äsja lugesin, et Rootsi kõige kõrgema mäe Kebnekaise tipus olev liustik kaotas juulikuu jooksul 4 meetrit lund ja nirises nõnda, nagu seda uurinud teadlased polnud varem näinud. Rootsit räsisid ka metsapõlengud, millest imekombel väike Eesti pääses.
Eesti Rahvusringhäälingu uudisteportaal (www.err.ee) kirjutas see nädal, et “Lõppenud suvi oli rekordpikk”. See pani alul kukalt kratsima, sest me targad oma kalendritega arvame, et me
teame täpselt kui pikk suvi on. Õnneks teame ühtlasi, et kõige toredamad nähtused nagu ilm ja tema mitmed palged või esivanemate hinged, kes sügiseti kodukanti kaemas käivad, ei järgi mingit kalendrit!
Äsja lõppenud suvi oli ILMA mõttes rekordiliselt pikk, kestes 137 päeva, teatas ilmateenistus. “Ilmateenistuse andmetel võib üsna suure kindlusega öelda, et pühapäeval (23. septembril) saabus koos kalendrisügisega Eestimaale ka klimaatiline sügis, kui ööpäeva keskmine temperatuur langes püsivalt alla 13 °C. KLIMAATILINE SUVI algas, kui ööpäeva keskmine temperatuur tõusis PÜSIVALT üle 13 °C. Tänavu juhtus see Kagu- ja Ida-Eestis 7. mail, mujal mõni päev hiljem.” Eelmine rekord ei olnud väga ammu, see pärineb 2013. aastast, kui Eesti keskmisena kestis suvi 129 päeva.
Uudis oli seegi, et juuli lõpp oli Eestis enam kui poolsajandi kõige kuumem. “Lõppenud juulikuu oli Eestis erakordselt kuum ja kuiv, eriti palavaks kujunes kuu lõpp.” Seda tundsime omal nahal, sest esmakordselt oli skaudilaagris (mõistagi telkides) põhimõtteliselt kogu aeg ühed ja samad (peaaegu olematud) riided seljas varahommikust hilisõhtuni. Ja vihmakeep võttis niisama seljakotis ruumi. Ka kuumale maale, Kanadasse jõudes, vaatasime üle õla aegajalt tagasi, et „Tohoh, Eestis on kuumem kui Torontos!”
“Eesti keskmine õhutemperatuur oli juulis 19,9 °C, mis on 2,5 °C normist kõrgem (paljuaastane keskmine 17,4 °C), selgub ilmateenistuse kuukokkuvõttest. Õhutemperatuuri maksimumiks registreeriti 34,2 °C (29. juuli, Tallinn-Harku) ning miinimumiks 5,7 °C (4. juuli, Jõhvi). Kuu viimasel kolmandikul oli aga keskmine õhutemperatuur 22,9 °C (norm 17,6 °C). Alates 1961. aastast ehk viimase 57 aasta jooksul pole nii sooja juuli lõppu olnud. Alates 12. juulist kuni kuu lõpuni oli Eestis maksimaalne õhutemperatuur 25 °C ja enam. Mitmel pool tõusis maksimaalne õhutemperatuur kahel kuni kuuel järjestikusel päeval üle 30 kraadi.”
Sügis saabus küll aga näiliselt väga täpselt kalendri järgi sel nädalal kõvade tuulte ja peksva vihmaga. Ja kohe, kui saabub natukenegi jahedam sügistuul, tõmmatakse eesti lastele välkkiirelt mütsid pähe ja vaat, et kosmonaudirüüd juba selga. Käiku läheb ilmselt sajandite hämarusest pärit ja ikka veel vilkuv emade geneetiline häiretuli. Mis siin salata – minagi olen juba salli järgi haaranud. Kuid lootus vananaistesuveks veel on: „Vananaistesuveks saame nimetada alles seda perioodi, kui on esimesed päris külmad ära käinud, miinuskraadid õhus ja kui siis tuleb selline suvisem ilm,” ütles sünoptik Ele Pedassaar. Atmosfäär pidavat tema sõnul hetkel lainetama väga vingelt ning seda dramaatilist üleminekuaega ehk suve võitlust sügisega, on alati mõnus jälgida.
Riina Kindlam,
Tallinn
