Alates märtsist Liibanonis röövijate käes vangis olnud ja 15. juuli varahommikul taas kodumaale jõudnud eestlaste sõnul olid nende vangistajad lõpuks sama väsinud ja kannatamatud kui nad ise.
Beirutist 14. juuli õhtul startinud lennuk, mille pardal oli seitse märtsis röövitud eestlast, maandus Eestis 15. juuli varahommikul kell 3.53 ning mõni minut pärast kella nelja astusid kauaoodatud mehed Tallinna lennujaama kogunenud lähedaste ja meedia esindajate aplausi ja rõõmuhõisete saatel lennujaama uksest sisse.
Järgnenud pressikonverentsil rääkisid mehed, et nende röövijad lubasid mitte kunagi enam eestlasi pantvangi võtta: "Nad lootsid, et see lõpeb kiiresti, aga lõpus nad olid sama väsinud kui meie, sama kannatamatud".
Kokku olid nad kolmes terroristide varjupaigas ja vangistajate logistika oli meeste hinnangul tugev.
"Olime kogu aeg koos, see oli meie üks suuremaid plusse, et olime üksteisele toeks. Ühtsus andis tunde, et ootame selle päeva igal juhul ära," kinnitasid nad.
Oma vangistamist kirjeldasid seitse ratturit kui hästi organiseeritud tegevust. "Kõik käis väga kähku.
Meid jälgiti juba Liibanoni piiril ja ühel hetkel /…/ sõitsime hanereas ja nägin, kuidas minu ees kahele mehele auto küljega sisse sõideti, kolmas löödi auto uksega pikali," kirjeldas üks meestest. Edasi sunniti kõik nad automaatidega ähvardades kõhuli ning August Tillo jalge ette lasti üks kuul.
"Tundus nii uskumatu, filmis oled seda näinud. Näen seda elu lõpuni nagu filmi, kuidas auto meid rammib, see on nagu joon, mis lõikab elu pooleks: enne ja pärast," rääkis röövitu.
Meeste elupaigaks oli mägedes asuv tööriistakuur, millel olid metallist aknaluugid ja uks. Kogu selle aja elasid koos eestlastega ka kaheksa röövijat, kellel oli sama palju kalašnikove, kotitäis granaate ja kaks pommivööd. Vangistajad üritasid neid hästi kohelda, neile toodi ravimeid ja anti süüa.
Olukord oli meeste hinnangul mõnes mõttes unikaalne – röövijad ja röövitud elasid koos, sõid koos, nägid nende palvetamist, raevu, kui miski ei meeldinud, ja leppimisi. Eestlastele anti kogu aeg lootust, et juhtunu saab kohe-kohe lahenduse, ning lootuse ülalhoidmine oli neile endi sõnul väga oluline.
Siiski kirjeldasid mehed ka üht tõsisemat intsidenti: "Teisel nädalal astus osa meie röövijaid püssidega sisse ja ütles: meedias levib uudis, et neli meest on juudid, kes need on?"
Siiski suudeti röövijatele selgeks teha, et nii eestlaste näod kui nimed peaksid olema kinnituseks, et seda nad siiski pole.
"Tegemist oli radikaalsete moslemitega, teatud rahvuste esindajad poleks sealt eluga välja tulnud – näiteks taanlased," nentisid nad, viidates Taani skandaalile seoses prohvet Muhamedi pilapiltide avaldamisega.
"Mõnel hetkel kartsime oma elu pärast, aga ainult rumalad ei karda," märkis üks meestest.
Omavahel suhtlemist neile ei keelatud, küll aga üritasid nad röövijate palvetamise ajal mitte rääkida ja muidu viisakaks jääda. "Üritasime rääkida, nagu oleks kellelgi külas, nagu viisakad inimesed käituvad," kirjeldasid nad.
Vangistuse ajal said nad aeg ajalt kuulda ka uudiseid, nimelt edastati raadiost mõnikord välisminister Urmas Paeti esinemisi. Kui viimaks vabanemishetk lähenes, pandi mehed autosse ja viidi kell 4 öösel Liibanonis inimtühja kohta. Seal anti neile telefon koos Eesti numbriga ja öeldi, et kui päike tõuseb, võivad nad helistada.
Küsimusele, mida kogu see kogemus õpetas, vastas üks meestest, et inimesi ei tohi hinnata nende religiooni järgi. "Ükski religioon ei ole halb".
Peaaegu neli kuud tagasi Liibanonis Bekaa orus röövitud jalgratturid vabastati 14. juuli varahommikul.
ERR