Riina Kindlam
Hetk näidendist. Foto: Kärt Ulman/VES
Neljapäeval, 24. septembril toimus Tallinnas Okupatsioonide ja vabaduse muuseumis Vabamu teabeseminar „Minna ei taha, kuid jääda ei saa“, millega meenutati suurpõgenemise 76. aastapäeva ja mälestati selle käigus hukkunuid.
Esimest korda koguneti samanimelisele meenutusõhtule Vabamusse kahe aasta eest, 18. septembril 2018, EV100 ürituste raames, mil korraldaja oli Eesti Kultuuriseltside Ühendus.
See oli toetusüritus Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu palvel läbiviidavatele mälestusjumalateenistustele üle maailma ajavahemikus 15.-23. september.
Eelmisel aastal oli suurpõgenemise 75. aastapäev, mil Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu pöördus Eesti Vabariigi Riigikogu poole ettepanekuga kinnitada 19. september suurpõgenemise mälestuspäevana Eesti tähtpäevade kalendrisse.
ÜEKN loodab, et ettepanek saab peatselt Riigikogu toetuse.
ÜEKNi eestvedamisel toimus läinud aastal samuti Vabamus suurpõgenemise 75. aastapäevale pühendatud üritus, mille raames etendus Merle Karusoo lavastus “Sügis 1944”, mille kandis ette Põlva Harrastusteater.
Tänavune suurpõgenemise teabepäev „Minna ei taha, kuid jääda ei saa“ toimus EV rahvastikuministri Riina Solmani egiidi all.
Esimese osa juhatas tervitusega sisse idee autor ning teabepäeva korraldaja, ÜEKN abiesimees poliitikadoktor Iivi Zajedova, kes kõneles meiega suure ekraani vahendusel Prahast, kus ta on Karli Ülikooli õppejõud.
Ta oli ka eelneva kahe aasta mälestusprogrammi looja ja läbiviija.
Seminari patroon rahvastikuminister Riina Solman (tema kõne leiate siit) kõneles esialgu ka kaugjuhtimise teel.
Järgmisena võttis sõna EELK piiskop Tiit Salumäe, EELK Haapsalu Püha Johannese koguduse õpetaja, kes mõned päevad tagasi õnnistas põgenike mälestusmärgi Puise rannas.
Talle järgnesid EV kultuuriminister Tõnis Lukas, kes rõhutas, et igalühel meist, nii siin- kui sealpool Eesti piiri, on oluline roll ning põhiline on, et see ajaloosündmus, suurpõgenemine, teha lähedasemaks meie järglastele.
Eesti Memento Liidu juhatuse esimees Arnold Aljaste meenutas vihkamise müüri, mida 50 aastat võimude õhutamisel laialipillutud kaasmaalaste vahele laoti ning kordas vajadust määrata tähtpäev meenutamaks aega, mil vastupanu kanti teistesse riikidesse.
Eestluse hoidja, poliitik Tunne Kelam tõi võrdluse, et kuni 80 000 inimese põgenemine oli nagu kümme Eesti linna oleks korraga tühjaks tehtud ning et oli hädasti vaja mõlemaid, nii koduhoidjaid, kui vabaduses võitlejaid.
Vastupanuvõitlus jätkub, sõnas Kelam, olgu see libauudiste, propaganda või pandeemia vastu.
Kirjandusteadlane ja ÜEKN juhatuse liige Sirje Kiin võttis ERKÜ esindajana sõna South Dakotast, alustades luuletusega:
Ühed viidi.
Neilt võeti.
Teised läksid.
Ja jätsid.
Kolmandad?
Hoidsid maad paigal.
(Milvi Seping, 3. osa tsüklist „Ogalised…“)
Sisuka sõnavõtuga astus üles kunstiajaloolane, Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu teaduskommunikatsiooni ja näituste juht Harry Liivrand, kes läinud aastal koostas suurpõgenemise ajutise näituse, mida külastas enam kui 2000 inimest, ning samateemalise 2020. aasta seinakalendri.
Kõneleja tõi esile raamatukogu silmapaistvat väliseesti kirjanduse kogu, selle kogus olevaid haruldasi Karl Hintzeri fotosid eestlaste elust Saksamaa põgenikelaagrites ning ka hetkel väljapandud Aarand Roosi ja Kalju Lepiku raamatunäitusi.
Seminari teine osa oli kirjanik Loone Otsa koostatud dokumentaallavastus põgenike koondkujudest.
Lavastus põhines Enn Halliku ja Tiit Lääne kuueköitelisel koguteosel „Meritsi maailma läinud eestlaste lood“ ning lühikeste näiteepisoodide vahel rääkis raamatute sünniloost ning kirjeldas mälestuste kogumist üks autoritest Enn Hallik.
Eredamate tutvumiste seas meenutas ta Pärnu Raeküla kaluri Jakob Kembit, kes hiljem Vancouveris kõrghooneid ehitas ning suurejoonelist maestrot Roman Toid.
Uskumatu professionaalsusega ja äärmiselt südamesse minevalt näitlesid viis Tallinna 32. keskkooli teatriklasside näiteringi KOKK õpilast: Catlyn Rebas, Raili Stina Reidla, Lisette Taube, Maris Koppel ja Gerda Sepp.
Etendati hetki paadi ootamisest vaiba all tuulisel mererannal, paatides rändamist, põgenikelaagrite tegevust ja meeleolusid ning Põhja-Ameerikas ja mujal kaugemal kannakinnitamist, saatjaks alatasa igatsus ja mure mahajäänute pärast.
Ürituse lõpetas külalisesineja, 15-aastasena põgenenud Lehti Merilo, eestluse hoidja Portlandis.
Lehti on vanim neljast võõrsil elavast põlvest, kes räägivad eesti keelt ja tantsivad endiselt rahvatantsu.
Ta luges ette katkendi oma põgenemisloost (vt ka artiklit).
Ürituse kordaminekule pani koordineerijana ja õhtujuhina õla alla Vabamu külastusjuht Evelin Sennett.
Seminari toetas Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriseltside Ühing.
Oli rohkesti mõtteainet ja emotsioone pakkuv teabeõhtu.
Lõpus sattus kohati ülevoolavasse arutellu ka pagulapsi ehk pagulaste järeltulijaid, kohalikke ajalooõpetajaid, nende õpilasi ja teisi, kes väärtustavad seda mõneti varju jäänud rahva ajaloojärku.
