Airi Vaga artiklis, mis ilmus “Vaba Eesti Sõnas” 19. mail (Toimus USA Eesti Evangeeliumi Luteri Usu praostkondade sinod), on mulle omistatud fiktiivseid ütelusi ja seisukohti. Näiteks on öeldud, et kaitsesin entusiastlikult kirikute ühendamist. See ei ole tõsi! Minu sõnavõtt ei olnud kirikute ühendamise huvides, vaid juhtis tähelepanu sellele, et kodumaa kiriku ja selle sinodil viibivate esindajate vastu suunatud pikkade ja tühiste süüdistuste asemel oleks võinud seda aega ja haruldast võimalust paremini kasutada arutamaks võimalikku koostööd kodumaa kirikuga meie siinsete probleemide lahendamiseks. Seda aga üldse ei juhtunud.
(Räägiti pikalt ühe USA eesti koguduse valesti kirjutatud nimest kodumaa kiriku väljaandes “Teatmik” ja Välis-Eesti kiriku ja koguduste tegevuse kõrvale jätmisest raamatus “Eesti Vabariik 90, sündmused ja areng”, mille väljaandmisega kodumaa kirikul polnud mingit tegemist). Hea mulje jätsid kodumaa vaimulike rahulikud ja asjalikud vastused nendele süüdistustele.
Airi Vaga väidab ka, et ma katsusin “kuulajaid veenda, et oleme “võlglased” (autori jutumärgid) kodumaa luterliku kiriku ees, mis on rasketel aegadel oma kiriklikku tegevust elus hoidnud.” Kas tõesti on veel vaja välis-eestlasi selles veenda?! Ja sõna “katsudes” vihjab sellele, et autori arvates see mul ei õnnestunud.
Artikli autor kaebab ka, et ma ei tunnustanud väliseestlasist vaimulike ja ilmlike tõhusat tööd meie koguduste ja kirikuelu alalhoidmisel. Ka see väide ei vasta tõele. Ühe oma sinodi sõnavõttudest pühendasin praost Vaga väljapaistvale panusele USA eesti koguduste arendamisel ja säilitamisel. Oma 5. mail VES-is ilmunud artiklis (Kas meie pagulasajastu peab lõppema lõhenemisega?) kirjutasin: “Ja meie tänu kuulub ka meie vaimulikele ja kiriku juhtidele välismaal, kes on meid ustavalt teeninud läbi pikkade pagulasaastate”. Ilmikuna olen püüdnud ka ise selles kaasa aidata.
Viimati mainib Airi Vaga mind ja mu abikaasat kui ta toob esile, et “sinodil kirikute ühinemist tugevasti kuulutanud (mis ei ole tõsi , F.I.) EELK peapiiskop Andres Põder” ja terve rida teisi sinodis osalejaid, keda ta nimetab nimepidi, “ei võtnud osa pühapäeval Lakewoodis toimunud emakeeles peetud jumalateenistusest”. Kuna “sinodi lõpetamise õhtune teenistus armulauaga” toimus laupäeval kell 7:00 õhtul, asusid paljud kaugemalt tulnud sinodis osalejad koduteele juba pühapäeva hommikul, et seal ees ootavaid kohustusi täita. Mis puutub aga pea-piiskopi osavõttu teenistusest, teatati talle enne seda, et “E.E.L.K. Lakewoodi Pühavaimu koguduse juhatus ja nõukogu ei pea õigeks ega soovitavaks, et EELK peapiiskop või piiskop teeniksid kaasa teenistusel.” Kas säärane teade õhutaks ühtegi vaimulikku sellele teenistusele tulema?!
Arvan, et avalike koosolekute reportaažid peaksid olema faktilised ja kallakuta, eriti kui nad on kirjutatud ajakirjandusliku tagapõhjaga isiku poolt.
Fred Ise
