Kristjan Prikk, Eesti Washingtoni Suursaatkonna kaitsenõunik
̈Lugupeetud aktuse juhataja hr. Paabo, lugupeetud pr. Rink-Abel, lugupeetud Washingtoni Markuse koguduse liikmed, külalised!
Mul on suur rõõm ja au olla täna siin Ameerika Ühendriikide pealinna külje all oma
kaasmaalaste ees kõnelemas Eesti Vabariigi 94. aastapäeva puhul. Koos rõõmuga tunnen ka suurt vastutust – rääkida meie riigi kõige tähtsamal tähtpäeval neile inimestele, kellest paljudel on olnud oma roll selle sama Vabariigi säilitamisel ka kõige raskematel aegadel, pole just lihtne ettevõtmine.
Paljud teist jõudsid siia peale II maailmasõja vintsutusi, läbi põgenemiste ja põgenikelaagrite.
Hoolimata pagulaseelu raskustest suutsite endile ja järgmistele põlvkondadele üles ehitada väga elujõulise väikese Eesti ühiskonna, mille rolli Eesti asjade ülevalt hoidmisel läbi pikkade okupatsiooniaastate on võimatu ülehinnata. Ameerika eestlaste roll Eesti hea nime levitamisel ulatub tänaseni ja diplomaadina tunnen selle mõju väga selgesti. Võib ju arvata, et Ameerika Ühendriikides Eestit esindada on keeruline. Oleme ju ometi kaugel asuv pisikene riik, kel pole jaksu nö joosta enamikel teemadel sama kiiresti ja kaugele kui USA. Teisalt aga tundub mulle, on Eesti esindamine siin palju kergem, kui see mõnes muus olukorras võiks olla. Nimelt on Eestit tundvate ja Eestile korda minevate teemadega töötavate inimeste hulgas täiesti valdav suhtumine meie riiki väga positiivne.
Nagu ma ütlesin, on see tihti seotud kohalike eestlaste mõjudega – kellegi naaber on eestlane, keegi on käinud koos eestlasega koolis või ülikoolis ja ükski neist eestlastest pole jätnud rääkimata Eesti ajaloost, kultuurist jne.
Aga tänaseks päevaks on Eesti iseseisvus olnud de facto taastatud juba üle 20 aasta, mille jooksul oleme saanud Eesti riiki taas edasi ehitada. Seega on tekkinud ka piisavalt palju seda uut, mille põhjal Eestit hinnatakse, millest räägitakse ja mida vaadatakse. Elu Eestis on läinud edasi ja mõneski tegevuses oleme olnud edukamad teistest sarnases situatsioonis olnud riikidest.
Tahaksingi teile rääkida, kuidas paistab praegu Eesti riik välja Euroopale ja maailma ning mis on need teemad, mis meie jaoks olulised suhetes Ameerika Ühendriikidega.
EESTIST EESTIS, EUROOPAS JA MAAILMAS
Eesti on juba ligi kaheksa aastat NATO ja Euroopa Liidu liikmesriik ja ka kõige suuremate kriitikute jaoks peaks olema olnud see aeg piisav mõnede eriti EL-ga liitumise eel levitatud hirmude tõrjumiseks. Nagu ütles President Ilves oma kõnes 24.veebruaril, poleks ilma Euroopa Liiduga liitumiseta saanud võimalikuks meie liitumine NATO-ga, NATO-ta poleks nii kindlalt tagatud meie julgeolek. President Ilves on varem öelnud, et Eesti julgeolek pole kunagi enne olnud nii tugevalt tagatud kui praegu. Seetõttu võime ka öelda, et Eesti on täna tugevamini iseseisev kui kunagi varem.
Aga kasvõi NATO liikmeks olemine ei tähenda kindlasti seda, et nüüd oleks kõik korras, et Eesti julgeolek oleks iseenesest tagatud ilma meie endi pingutusteta. Aidatakse vaid neid, kes end ise aidata soovivad. Maailmas on praegu kiirete ja oluliste muutuste aeg. Tõusmas on uued jõud, samal
ajal on Euroopas ja Ameerikas raskusi, millega toimetulemiseks on vaja keerulisi otsuseid. Selle taustal teeb Eestile muret paljude NATO riikide soov asuda otsima lahendusi kaitsekulude vähendamisest. Peatselt maikuus Chicagos toimuva NATO riigijuhtide kohtumise eel soovime, et nii Euroopas kui ka Ameerikas mõistetaks, et kahjuks pole maailmas mõned asjad muutunud, mistõttu peab NATO säilitama tugeva sõjalise jõu, see peab ulatuma kõigisse liikmesriikidesse ja liitlased peavad harjutama selle kasutamist. Siin näen rolli ka teile. On väga oluline, et USA Kongress toetaks USA sõjaväe võimalikult tugevat jätkamist Euroopas ja et USA ei loovutaks oma liidrirolli NATO-s. Läbi oma kongresmenide ja senaatorite saate kindlasti kaasa aidata Eestile oluliste küsimuste mõjutamisel.
Majandusest rääkides teate te enam-vähem kõik kindlasti, et Euroopas ei ole üldiselt praegu kerged ajad. Paljud riigid peavad tegema viimaste aastakümnete keerulisemaid otsuseid ning valitsustel tuleb tunnistada oma rahvastele, et senine heaolu oli suuresti tuleviku arvel kokku laenatud
illusioon, mis üht.kki on otsa saanud.
Ei ole aga halba ilma heata. Selliste raputavate sündmuste käigus muutuvad sageli seni kehtinud dogmad ja asjadele juletakse vaadata värske pilguga. USA-s on Euroopas toimuvat vaadeldud seni liiga üheplaaniliselt ja siinseid uudiseid jälgides jääb sageli mulje, et terve Euroopa majandus on ühtmoodi haige. Nii see aga ei ole ja lähemalt vaatajaile jääb Eesti positiivne eripära kiiresti silma. Üks praeguse kriisi tulemeid ongi see, et murenema hakkab arusaam Euroopa erinevustest ida ja lääne teljel, kus Saksamaast ida poole jäänu oli justkui veidi kahtlane, igas mõttes
vähem arenenud ning üleüldse mitte ikka päris õige Euroopa. Selle asemel on järjest enam kanda kinnitamas arusaam sellest, et praegune Euroopa jaguneb pigem vastutustundlikeks ja kergemeelseteks, paindlikeks ja kohmakateks, innovatiivseteks ja tagurlikeks riikideks. Kui soovite, siis
jookseb see erinevus geograafiliselt pigem lõuna ja põhja-Euroopa vahel. Oma ülivastutustundliku eelarvepoliitika, majanduskasvu ja 17-liikmelise eurot kasutavate riikide grupi liikmestaatusega on Eesti järjest enam muutumas nö tavaliseks korralikuks Euroopa riigiks, mitte osaks eksootikast. Järjest rohkem nähakse meid koos Põhjamaadega, mitte Venemaa või muude riikidega, millega on meil tegelikult ühist üsna vähe.
Majandus ja riigikaitse on küll alati tähtsad elu osad, kuid ainult sellest ei piisa. Vaja on ka midagi püsivamat ja ajatut. Täiesti põhjusega öeldakse, et rahvas, kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta. Samal ajal pole aga ilma aluseta seegi arusaam, et liigselt minevikus kinni istudes võib ühel hetkel avastada, et ümbritsev elu on hakanud meist mööda käima. Kuidas siis lahendada see näiline vastuolu?
Mulle tundub, et see vastuolu polegi nii lahendamatu ja Eestis suudetakse ühtaegu säilitada traditsioonilist ning olla uuenduslik. On väga positiivne, et Eestis on viimastel aastatel nii noored kui vanad pöördunud paljudes asjades tagasi oma juurte juurde. Eesti rahvakultuur elab läbi renessanssi,
tehes seda samas kujul, mis ei mõju kuidagi muuseumieksponaadilikult. Traditsioonilised laulu- ja tantsupeod on muutunud sündmusteks, kus pea ainsaks probleemiks on muutumas kõigi soovijate mahtumine esinejate või pealtvaatajate hulka. Igal aastal toimuvad eri paikades väga populaarsed
rahvamuusika festivalid, mis tõmbavad kaasa inimesi Eestist ja ka väljastpoolt. Eesti rahvamustrid ehivad järjest enam muidu moodsaid riideesemeid.
Veel paar aastat tagasi oli olukord, et Tallinnas võis leida iga nurga pealt prantsuse- või itaalia roogi pakkuva restorani, kuid Eesti enda hõrgutisi pidi lausa taga otsima. Tänaseks on tõeliselt häid, huvitavaid ja uudseid, kuid siiski äratuntavalt Eesti toite pakkuvaid restorane palju ning sööjad
muudkui kiidavad.
Kõik ei ole ainult Tallinnas. Eesti on pisikene, kuid väga vaheldusrikas. Eestimaas on midagi, mis on II maailmasõja järgses moderniseerumistuhinas mujal Euroopas kaduma läinud. Eesti on maa, mille kaugeimateski nurkades vuravad suvel Hollandi ja Saksa turistid, kellele meeldib nautida puutumata loodust ja traditsioone, kartmata samas altkäemaksuahneid politseinikke nagu mõnel pool mujal, saades samas kasutada traadita internetti või rääkides oma kodustega Skype’i kasutades.
EESTI KOOSTÖÖST USA-GA
Paar päeva tagasi tegi USA välisminister Hillary Clinton järgmise avalduse:
“Through hard work, innovation, and a pursuit of strong democratic ideals, enhanced securityand greater cooperation, Estonia has emerged as an example to the region and the world.
Estonia's integration of technology into public and private partnerships demonstrates the endless possibilities that technology can have when harnessed to benefit societies. Your cooperation with the region has made Estonia an invaluable ally in NATO, and the United States appreciates Estonia's continuing commitment to our shared mission in Afghanistan.”
Pr. Clinton’i öeldugi tõestab, et Eesti ja Ameerika Ühendriikide suhted on tugevad ja usalduslikud. Meie läbikäimises on suhteliselt vähem deklaratiivsust ja järjest rohkem sisulist mõlemale poolele kasulikku koostööd. Meie suhetes on järjest vähem nõrgema abistamist tugevama
poolt ja järjest rohkem on neid hetki, mil Eesti juurde tullakse nõu küsima või ühiselt mujal maailmas tegutsemist pakkuma. Meile oluliste rahvusvaheliste teemade puhul oleme väga sageli USA-ga nö ühel lainel ja tihti juhtub seda, et mõnel rahvusvahelisel kogunemisel tuuakse Ameerika Ühendriikide esindajate poolt just Eestit eeskujuna välja.
Mulle endale on kasvõi töökohustustest tulenevalt väga olulised riigikaitsega seotud küsimused. Heameel on öelda, et selles vallas on Eestis palju positiivseid arenguid ja et meie koostöö Ameerika Ühendriikidega on järjest tihenev.
– Alles kaks nädalat tagasi otsustati NATO-s, et teiste NATO liitlaste saadetud lennukid jäävad Balti riikide õhuruumi kaitsma ka tulevikus ja et sellele õhuoperatsioonile ei seata lõppkuupäeva.
Seda otsust poleks sündinud ilma USA tugeva toetuseta, seda toetust poleks aga olnud, kui USA ei peaks meid väärtuslikuks liitlaseks.
– Eesti on jõudnud nende üksikute NATO riikide hulka, kes kulutavad oma riigikaitsele vähemalt 2% oma rahvuslikust kogutoodangust, mis on liitlaste vahel kokku lepitud sobiv kulutuste tase;
– Kui arvestada rahvaarvu, siis on Eesti üks suhteliselt suuremaid panustajaid NATO Afganistani operatsiooni. Muu hulgas oleme eespool ka USA-st.
– Paari kuu pärast lähevad Afganistani kaks Eesti õhuväe kopteripilooti, kes lendavad seal Maryland’i rahvuskaarti kopteriüksuse koosseisus ja Maryland’i rahvuskaarti kopteritega.
– Samuti paari kuu pärast saadab Eesti Afganistani esmakordselt oma eriüksuslased. Nagu ilmselt kõik teate, ei tee eriüksused (special operations forces) sõjapiirkonnas lihtsaid asju ja Eesti kaitseväe kaasamine näitab seega erakordset usaldust.
Kõige selle tõttu on Eesti täiesti kindlasti usaldusväärne liitlane NATO-s ja mitte üks neist, keda Kongressis vahel süüdistatakse, et „they are living on defense welfare“.
Lisaks. Üks teema, mis võib teist paljudele tunduda küll kauge ja arusaamatu, kuid on Eesti ja USA omavahelise läbikäimise ja usalduse suurendamisele märgatavalt kaasa aidanud, on küberjulgeolek. USA ja Eesti vahel toimub selles vallas päris palju.
Tänapäeval sõltub asjade korralikult toimimisest küberruumis väga palju – nii pangad kui elektrijaamad kui reisilennukid vajavad oma tööks ilma tõrgeteta töötavaid arvutivõrke. Küberkaitse on muutumas XXI sajandi nö tuumaküsimuseks, milles arusaamist pole maailmas veel üleliia paljude
riikidel. Seega oleme murdnud tõeliselt erilisse nö klubisse, kuhu kuulumiseks paljude teiste riikide esindajad püüavad edutult jõupingutusi teha.
Lõpetuseks 94 aastat iseseisvust on maailma riikide hulgas juba täiesti korralik vanus. 20 aastat taastatud iseseisvustki pole nii lühikene aeg. Enne teist maailmasõda tähendas sama pikk iseseisvusaeg juba 1938. a suve, seega on juba õige varsti käes see hetk, mil ka de facto iseseisvas Eestis on olnud võimalik oma asju otsustada kauem kui kahe maailmasõja vahel.
Eesti pole kindlasti „valmis“ ja kindlasti pole Eesti mingi muinasjutumaa, kus absoluutselt kõik oleks kõige paremas korras. Kindlasti on Eestiski palju murelikukstegevat ja arenemist vajavat. Samas on Eesti parim koht eestlaste jaoks ja aasta-aastalt on üha rohkem meeldivat, mis sinna kutsub ja
tagasi kutsub. Eesti valitsus on panustanud paljudesse programmidesse, mis mõeldud välismaal elavate eestlaste sidemete hoidmiseks Eesti maa, keele ja kultuuriga. Loodan, et teiegi hulgas on neid, kes soovivad neid võimalusi kasutada ja Eesti suursaatkond Washingtonis soovib alati teid selles aidata.
Nädal tagasi käisin Vabariigi aastapäeva aktusel Lakewood’is New Jersey’s. Kuidagi oli juhtunud nii, et see oli minu jaoks alles esimene kord viibida selles eestlaste maailma jaoks väga kuulsas keskuses. Seal paljude toredate inimestega suheldes küsis üks kaaseestlane minult nõudlikult: “kus on Eesti propagandaministeerium!?“ Vastasin talle nii hästi, kui parajasti oskasin, kuid ma pole kindel, et ta ennast vaevanud küsimusest päriselt lahti sai.
Täna siin teiega rääkides saaksin samale küsimusele vastates aga juba mitte toetuda vaid enda arvamisele, vaid ka täieliku kõrvalseisja hinnangutele. Kolm päeva tagasi ütles tuntud TV tegelane ja poliitiline satiirik Steven Colbert oma igaõhtuse show sissejuhatuses: „And happy birthday
to Estonia. It’s a tiny country with a great PR department“. Hoolimata sellest, kas kellelegi meeldib Colbert Show või mitte, leian mina, et need kaks lauset olid väärtuslikumad kui pooletunnine kiidukõne mõnel ametlikul üritusel või tervet lehekülge täitev klantsitud reklaam mõnes tuntud ajalehes. Colbert show’l on igal õhtul keskmiselt 1.44 miljonit vaatajat, mis on veidi rohkem kui terves Eestis elanikke.
Isegi kui neist väga väikesele osale jääb Eesti sellises positiivses kontekstis meelde, on see hiiglama hea.
Tegelikult polegi aga niivõrd oluline Eesti nimetamine just selle inimese poolt ja just selles show’s. Oluline on see, et Eestil on aastate jooksul kujunenud välja kuvand, mis maailma asjust midagi teadvate inimeste jaoks on järjest enam seostumas millegi positiivsega. Loomulikult pole Eesti
riigil mingit „PR department’i“. Meil on aga palju toredaid patriootlikke ning nutikaid inimesi üle maailma ning osad neist olete just teie, kes te istute täna siin samas saalis. Kõik need Eesti inimesed ongi meie PR department, mille ühine panus on palju ehedam ja edukam kui ükski pahatahtlik
propaganda iial jõuaks olla. Tänan väga teie senitehtu eest ning soovin jätkuvat jõudu ja tervist tulevikuks.
Head Vabariigi 94. aastapäeva teile ja teie peredele, head Vabariigi 94. aastapäeva kõigile neile, kes ei saanud täna siia tulla, kuid kes on ise meie mõtetes!
