Agu Ets
Autori autoportree
4. märtsil saabusin Tallinnasse plaaniga mitmel suurel üritusel osaleda ja käia teatris, kontsertidel ning muuseumites.
Eesti Kongressi 30. aastapäev sai väärikalt peetud, aga sellega asi lõppeski. Hakati aru saama, et koroonaviirus on ohtlik ja äärmiselt nakkav ning hakkab vallutama tervet maailma.
Uudised Itaaliast, kus tütar Marika on Eesti konsul Roomas, olid äärmiselt karmid.
Nädalaga olid kõik lähitulevikus ette nähtud üritused tühistatud või määramatuks ajaks edasi lükatud.
Olin kavatsenud Tartus Eesti Üliõpilaste Seltsi 150. aastapäeva tähistamisel osaleda, aga see lükati edasi järgmise kevadeni, st aprilli 2021.
Siiski sai mingil määral EÜSi suurt juubelit pidada EÜSi aastapäeval, 7. aprillil. Vaatasin seltsi esimehe tervitust YouTube’is, nägin seltsi XX albumi esitamise programmi ning osalesin õllelauas, kus ühel hetkel oli Zoomi kaudu liitunud enam kui 80 arvutit.
Aga mitmes kohas istus rohkem kui üks seltsivend. Näiteks Tartu EÜS-i maja hoovis lugesin vähemalt 10 seltsivenda ümber laua ja neil paistis eriti lõbus olevat.
Eriolukord kuulutati välja 12. märtsil, millega kaasnesid liikumis- ja kogunemiskitsendused. Mul oli kavatsus üht erilist filmi minna vaatama, mis USAs keelatud, aga kinod suleti. Mul oli üsna kahju, kui kõik Apollo raamatupoed samuti suleti, sest tahtsin just sinna minna ja otsida mingit põnevat lugemist liikumiskitsenduste ajaks.
Esimest kaks nädalat eriolukorra tingimustes olid huvitavad.
Põhiliselt kükitasin korteris ning väljas käisin kas toidupoes või jalgrattaga sõitmas.
Tervise hoidmiseks on trenn lubatud, aga peab teistest jääma 2 meetri kaugusele. Mõnikord jalutan Kalamajas ja uudistan neid puitmaju, mis siin ohtralt leidub. Paljud on muinsuskaitse all ja väga hästi restaureeritud.
Teised ootavad oma tundi. Kalamaja puitmaju on kahte tüüpi: nn Lenderi majad, mis ehitati vahemikus 1890-1910 ning Tallinna majad, mida ehitati aastatel 1920-1938. Nendest võiks kirjutada omaette loo, igatahes jalutuskäigul pakuvad need palju silmarõõmu.
Varsti peale eriolukorra kuulutamist Eestis hakkasin otsima teed tagasi USA-sse. Kui President Trump kuulutas välja reisijatekeelu Euroopast ning kutsus USA kodanikud koju naasma, puhkes USA lennujaamades hullumaja.
Vaatasin telest, kuidas tuhanded inimesed ootavad tundide viisi tihedalt koos mingis suures saalis, et maale jõuda. Koroonaviiruse nakatamise paradiis!
Abikaasa Tiina soovitas veel natukene oodata kojutulekuga, kuni olukord rahuneb.
Leidsin lennu SAS-iga Tallinnast Washingtoni üle Kopenhageni. Olin selle üle õnnelik, kuni teade tuli viis päeva hiljem, et ühendus Tallinnast Kopenhagenisse on tühistatud. Vot kus jama.
Uuesti otsides nägin, et Tallinnast läksid lennud kas Istanbuli või Minski; ma polnud nendest kohtadest huvitatud. Riia kaudu ma ka ei saanud minna, sest nädal varem oli Läti valitsus sulgenud Riia lennujaama.
Juba pisut närviliselt otsisin Helsingist mingit lendu USA-sse. Mõned üksikud olid, teised alles aprilli lõpupoole. Siiski sain broneeringu teha 5. aprilliks Iceland Air’iga. Olin jälle õnneseen, sest laevad liikusid, kuigi mitte väga sageli.
Asjad muutusid tõesti kiiresti. 30. märtsil tuli teade, et Soome varsti ei luba laevareisijaid Eestist, aga sellega ei kaasnenud teadet, millal see piirang jõustub.
Pöördusin Soome saatkonna ja Soome piirivalve poole, aga ametnikud ei osanud minu küsimustele kindlat vastust anda, sest olukord muutus päevast päeva.
Otsustasin neljaks päevaks hotelli eest maksta ja minna Soome paar päeva enne lendu, et kindlustada Helsingis lennukile saaminet. Broneerisin hotelli ja ostsin Tallinki Megastarile pileti.
Tundsin end tõesti põgenikuna ning mõtlesin ka nendele, kes 1944. a. pidid Eestist lahkuma, kõik varandus ühes väikses kohvris.
Tallinki D-Terminali ooteruumis istus kõigest 50 inimest, igaüks pidas enam kui kahemeetrilist vahet. Ooteruum on uus ja üüratult suur, kuhu mahuks kergelt 400 inimest. Kui uksed pardaleminekuks avati, hoiti 2-meetrist vahet. Kaldteelintidel samuti. Mugavalt Megastari pardal, võtsin A. Le Coq’i õlut ja mõtlesin, kas tõesti pääsen USA-sse.
Inimtühi Helsingi. Autori fotod
Teisel pool lahte kontrollis Soome piirivalve kõikide laevalt mahatulijate dokumente ning mõnega tehti pikem jutuajamine. Mina olin viimane, kes laevalt lahkus ja andsin ametnikele oma Eesti ID-kaardi.
Küsiti, miks ma Soome tulen ja vastasin, et olen teel USA-sse. Sooviti lennubroneeringut näha – näitasin. Mees tegi kurva näo ja ütles, et oleks pidanud alles lendamispäeval tulema Soome. Mina selgitasin, et käisid kõiksugused kuulujutud ja uudised Soome piiri sulgemise kohta ning otsustasin varem tulla.
Siis tuli teine mees, ilmselt esimese ülemus. Palus mul taskud tühjaks teha – panin asjad kohvri peale, kaasaarvatud mõlemad passid – Eesti ja USA. Vanem mees küsis passe ja andsin talle. Läks kontorisse mõneks minutiks ja ilmus uuesti. Viipas, et tule järele.
Panin asjad taskutesse tagasi, võtsin kohvrid ja marssisime välja ühe piirivalve märgistustega auto juurde. Kohvrid panin küljeuksest sisse ja mind viidi tahapoole.
Piirivalvur ütles, et see on nende limusiin. Tegi ukse lahti, mina astusin sisse, uks pandi kinni ja olingi trellide taga. Lühike sõit sadama ühte teise majja ja siis pääsesin trellitatud autost välja.
Võtsin kohvrid ja läksin nendega kaasa. Pidin üksinda mõlemad kohvrid kahest trepijärgust üles vedama.
Õnneks olen päris tugev ja sain sellega hakkama.
Kohvrid jätsin koridori ja mind suunati suurde tuppa, mis on piiripunkti ooteruum.
Ei teadnud, mis nüüd juhtub – kas Eestisse tagasi, kas päris kongi, kas midagi muud? Lõpuks tuli vanem mees, kelle käitumisest adusin, et jaoskonna ülem.
Küsis, kas mul kuskil ööbida. Näitasin hotelli broneeringut, mille peale ta andis dokumendid tagasi ja soovitas, et ma ei läheks hotellist kusagile.
Ütlesin, et käin küll toidupoes süüa ostmas, aga mitte midagi muud. Võtsin kohvrid, tassisin need trepist alla ning jalutasin trammipeatuseni. Selline oli minu Soome sissesaamise lugu.
Hotelli jõudsin kenasti. Hotell on tegelikult hostel, kus valvelaud pole mehitud ning kõik käib digitaalselt.
Toa number ja uksekood edastati minu mobiilile tund aega enne saabumist. Tuba oli lihtne, aga kõik oli olemas, kaasa arvatud külmik, kohvipott, mikrolaineahi, taldrikud ja söögiriistad.
Naabruskond oli tuttav, sest tütar Marika elas samas kandis siis, kui ta töötas Eesti konsulina Helsingis.
Kahjuks paistsid kõik poed ja kohvikud olevat määramatuks ajaks suletud. Leidsin hiina restorani, kust sain toitu tellida ainult kaasaviimiseks. Nagu hiina restodes tavaks, toitu oli ohtralt ja jagus kaheks päevaks.
Tegin enda tuulutamiseks pikema jalutuskäigu ja suundusin vanasadama poole Esplanaadi kaudu.
Käisin vanas turuhoones, kust sain üht-teist söödavat osta, kuigi enamus poodidest olid suletud. Sadama turuplatsil oli tööl ainult kaks kaupmeest. Senati plats tühi, nagu ka tänavad.
Tööpäeval oleks tänavad, kus jalutasin, tulvil täis rahvast. Nagu Eestiski olid enamik poode ja söögikohti suletud. Vitriinide akendest vahtis vastu ainult pimedus.
Kohvi otsides seadsin sammud Kamppi ostukeskuse suunas. Seal oli kõik suletud, isegi Starbucks, aga õnneks R-kiosk oli avatud.
Kolm töömeest sattusid samal ajal kohale tulema ja siirdusid kohvipottide juurde. Kuulsin eesti keelt. Tervitasin kaasmaalasi ning vestlesime pisut praegusest olukorrast. Nemad õnnelikud, et ehitustöö jätkub.
Võtsin endale suure kohvi ning läksin hotelli poole tagasi. Enamasti peeti kinni mittelähenemise nõuetest.
Erandiks olid kaks-kolm gruppi, kus 3-5 napsivenda seisid tihedalt koos. Eks nende ebastabiilse seisundi tõttu oli neil üksteiselt vaja tuge otsida.
Hakkasin magamaminekuks valmistuma, kui tuli teade Iceland Air’ilt, et lend on tühistatud. Eestisse tagasiminek oli nüüd vist kõige tõenäolisem. Olin väsinud, aga nii ärevil, et silmale sõba ei saanud.
Järgmisel hommikul kontrollisin Helsingist väljuvaid lendusid ja sama lennuliiniga pidi väljuma lend alles järgmisel reedel, aga muutuva olukorra tõttu ma ei tahtnud sellele lootma jääda.
Kinnitasin otsuse Tallinnasse tagasi minna, pakkisin asjad kokku ja jalutasin trammipeatuseni.
Tramm saabus samal hetkel ja hüppasin kohe peale. Tramm peatus kolm peatust enne Läntsiterminali T2 ja mõned sõitjad astusid maha.
Mina jäin rahulikult edasisõitmist ootama, kui trammijuht tuli ning teatas, et oleme viimases peatuses. Koroonaviiruse tõttu tramm enam ei sõida Läntsiterminali peatusteni välja, kuigi minu saabumisel kaks päeva varem sõitis sinna küll.
Polnud hullu, astusin maha ja hakkasin astuma. Päike paistis ja mul oli ainult kilomeeter minna.
Pardaleminekul kontrollis Soome piirivalve väga täpselt passe ja dokumente. See tunduvalt aeglustas pardaleminekut, aga kuna suurele laevale pääsemist oli ootamas ainult 40 reisijat, ei tekitanud see kellelegi raskusi.
Läksin kohe 9. tekile, kust kenast söögikohast saab tellida õhtusöögi. Sinna jõudes nägin pikka järjekorda (2-meetriline vahe teeb iga järjekorra pikemaks). Kiiresti adusin, et suurem osa seltskonnast koosnes rekkajuhtidest. Loomulikult – kaubavedu käib edasi, kuidas siis teisiti?
Tallinnasse saabumisel ootas meid samuti range kontroll. Reisijad ootasid soovitatud 2-meetriliste vahedega, mida kerge jälgida, sest põrandale olid märgitud kleeplindist triibud ja korravalveks olid kohal Kaitseliidu Tallinna maleva liikmed.
Iga inimene pidi täitma ankeedi isiklike andmetega ning allkirjaga kinnitama, et on nõus olema 14 päeva karantiinis.
Karantiini koht pidi väga täpselt kirjas olema; kuulsin kui PPA ametnik ütles ühe noormehele, et „Jõhvi” pole piisavalt täpne.
PPA ametnikud istusid laudade taga, mille ette oli monteeritud kaitseklaas. Piirdega hoiti reisijad ametnikest piisaval kaugusel, kohe nii, et oma pikkade kätega vaevalt ulatasin dokumendi ja karantiinikinnituse üle andma.
Kõik andmed registreeriti ja alles siis saime maale. Olin taas Eestis, aga ametlikult karantiinis.
Koju jõudes panin kohvrid üle ukse sisse, võtsin seljakoti ning läksin Selverisse toitu ostma. Olin külmiku tühjaks teinud enna USA-sse minekut, sest enne kesksuve polnud kedagi korterisse oodata.
Seljakott parajasti varusid täis, läksin korterisse tagasi ning alustasin karantiini. Kolm päeva hiljem helistas mulle tubli Eesti Politsei ja küsis kas ma ikkagi viibin oma Vibu tänava korteris.
Kalamaja. Autori foto
Mul on oma karantiini rutiin välja kujunenud. Igal hommikul astun rõdule ja hingan sisse värsket ja karastatavat mereõhku.
Vaatamata kraadidele ja tuulele (tihti 10-15 m/s; 22-33 mph) astun rõdule lühikestes pükstes ja särgiväel. Küll on karastav! Siis võtan tassi kohvi, istun rahulikult ja loen tund aega eestikeelset raamatut.
Esimesena lugesin Andrus Kivirähki „Sinine sarvedega loom”, mis on kirjutatud huvitavas päeviku formaadis. Siis lugesin Kaia Lehe „Tillemanni kella all”, mis on mahukas raamat, milles räägitakse elust Tartus ja hiljem Tallinnas ajavahemikul 1939-1946.
Autor on selle kirjutanud nagu see oleks tema vanaisa Elmar Lani päevik. Asjad tollal olid küll segased ja elu läks edasi, aga seda lugedes lähevad mõtted ka tänapäevasele olukorrale. Nüüd loen Tammsaare „Tõde ja õiguse” viiendat köidet.
Korteriaknast on vaade merele, kus on tore jälgida laevaliiklust Tallinna sadamast ning olen laevade jälgimisega adunud, mis nende tavaline tempo on.
Üks päev nägin, kuidas Eckerö Line’i Finlandia, mis polnud mitu päeva sõitnud, saabus Tallinnasse. Tema sabas, merenduse suhtes võrdlemisi lähedal oli Tallinki Megastar, mis märgatavalt aeglustus, et teine laev saaks korralikult kai äärde enne, kui tema sadamasse saabub.
Tihti sõidan jalgrattaga mööda Stroomi ranna promenaadi, mis ilusal ilmal oleks paksult rahvast täis.
Peale kogunemiskeelu rangestamist on rahvast märksa vähem näha, umbes kahe kolmandiku võrra vähem. Nüüd hoidsid kõik teistest eemale piisavalt suurte vahedega.
Iga päev kell 12 toimub valitsuse pressikonverents, kus rahulikult ja asjalikult räägitakse koroonaviiruse teemadest. Algul vaatasin seda järjekindlalt, et teada saada kõige uuemat eriolukorra kohta, aga siis hakkas minu vaatamine sõltuma pigem tujust.
Algul istusid 4 ministrit ja üks teadustaja koos pika laua taga, õlg õla vastu, nüüd on sama laua taga 3 inimest, kes istuvad soovitatava 2 meetri kaugusel. Saalis on pressiesindajad piisavalt üksteisest eemaldatud, et 2+2 reeglist kinni pidada.
Vahelduseks saan noorte sõpradega kokku kas kohvikus või kusagil õues. Meeldiv on olnud rääkida Riho Maimetsaga Torontost tema elust Eestis. Eriti huvitav on Riho loomingust kuulda.
Kahjuks tühistati eriolukorra tõttu üks Riho loomingule pühendatud kontsert. Olen ka kokku saanud USA-st, New Jersey osariigist Magnus Skonbergiga. Nagu Rihogi on Magnus välismaal võrsunud noormees, kes tulnud Eestisse oma õnne otsima.
Magnus on alles sügisest saadik Eestis elanud, aga hästi siinse eluga harjunud ja toime tulnud.
Eestis on küll ranged meetmed, et koronaviirusega toime tulla, aga juba hakatakse rääkima eriolukorrast väljatulekut. Arvatakse, et eriolukord ja ranged meetmed kestavad vist mai alguseni, aga mis edasi saab, keegi ei julge ennustada.
Ei tea sedagi, millal mul avaneb võimalus USA-sse tagasi lennata. Majandus langeb ikkagi, aga on lootust, et Eesti tuleb koroonaviiruse pandeemiast päris edukalt välja.
Eks aasta lõpus näeme, milline olukord on. Lõpetan tsitaadiga Voldemar Sumbergi artiklist 7. aprillil 1923 avaldatud Postimehes: “Raskustest sel alal – eriti ainelisist peame üle saama. Aidaku selles koostöös kaasa igaüks oma jõu kohaselt, sest ainult terve ja wastupidawa rahwa päralt on tulevik.”
Agu Ets
[email protected]
301-526-3327 USAs
+372 5358 4993 Eestis (hetkel Eestis)
