Korruptsioonist ja reetmisest ehk kuidas meie Eestist midagi kloaagisarnast tehti?

Kuigi ma olin teatud mõttes valmis selleks, mis ees ootas, kui ma ca 30 aasta eest Eestisse elama asusin, polnud ma ikka selleks päriselt valmis ka.

Kümne päeva pikkune esimene külaskäik Tallinnasse 1979. aastal aitas küll silmi avada. Isegi enne seda olid mu õpingud olnud “sovetoloogilise” kallakuga ja eesti pagulaskond kui selline ei olnud ju absoluutselt lootusetu, mis puutus okupeeritud Eesti olme tundmisesse. Eksiilis üles kasvanud nooremate inimeste jaoks kujutasid Metsaülikool ja teised analoogilised algatused endast täiendavaid “aknaid”, mis heitsid valgust sellele, kuidas nn ENSV elanike elud üldiselt kulgema kippusid.

Mina isiklikult sain enne Eestisse elama asumist a. 1991 tosina aasta vältel “järeleaitamistundisid” Vaba Euroopa raadio eesti toimetuses. Toimetuse kogu tähelepanu keskendus Eestile ja Eestis aset leidvatele muutustele. Jälgisime kodumaiseid ajalehti ja muud perioodikat. Lugemislaual leidus konveierprintsiibil igasugust muud teavet NSV Liidu ja teiste kommunistlike riikide kohta. Veidi karmiks elukooliks osutus aga samas töötoas viibimine kolme Eestist ära hüpanud kolleegiga. Minusuguse “väliseestlase” (mõiste, millega ma kunagi eriti rahul ega isegi nõus pole olnud) keelekasutust oli vaja liigagi tihti parandada ja egas me omavahel pärast töötunde eriti palju muud omavahel ei arutanud kui elamistingimusi Eestis. Seda eriti alates 80ndate aastate keskpaigast, mil nn “avalikustamine”, “uutmine” ja “demokratiseerimine” hakkasid Eesti olemust teistsuguseks kujundama.

Igasugused ajale jalgu jäänud kujutelmad minusuguse inimese pea sees asendusid tollal sellise ettekujutusega Eestist, mis oli reaalsusele paremini vastav. Tuli loobuda ülearusest idealismist

ja sentimentaalsusest meie päritolumaa suhtes, millises silmade avanemise protsessis ma küll kahe teraga mõõka näen. Idealismist loobumises ja Eesti aktsepteerimises sellisena nagu ta

tänapäeval on (võrreldes sellega, kuidas ta kunagi oli), oli ka midagi valusat.

Kui välja arvata võibolla põgenikelaagrite lühike periood, polnud eestlastel maapaos ju terviklikku ühiskonda, vaid parimal juhul nädalalõputi koos käiv seltskond ehk täismõõdulise ühiskonna piiratud aseaine. Meil eksisteerisid sellise ühiskonna mõned rudimendid, eestlastel

Eestis aga “seinast seinani” täielik ühiskond koos hüvede ning mitmete pahedega. Minule kirjeldas üks minust veidi vanem võõrsil üles kasvanud eestlane millalgi siis, kui Eestis kestis veel “nõukogude” aeg, et tema jaoks hakkasid Tallinnat külastades silmad avanema alles siis, kui keegi tänavatüdruk talle lähenemiskatse tegi. Vulgaarne näide küll, aga isade maa erines nädalalõpu eestlusest just selle poolest, nagu ta nüüd mõistis, et Eestis eksisteeris ja toimis ühiskond kogu täiega, kaasaarvatud pahed. Eestis elavate eestlaste mitmekülgne argipäev ei kuulu just maailma kõige suuremate ühiskondade sekka, aga ta on meil igati olemas, koos naha,

karvade ja kärnadega.

Viimasel ajal tundub neid “tervikliku ühiskonna” kärnasid aga kuidagi liigses külluses esinevat. Tuleb umbes sama tunne peale, nagu siis, kui lugesin Fintan O’Toole’i raamatut “Ship of Fools –

How Stupidity and Corruption Sank the Celtic Tiger”.

Eestit on siiani rahvusvaheliselt vist liiga heldelt koheldud, mis korruptsiooni küsimusse puutub. Olen käesolevas kolumnis korduvalt Keskerakonnaga seotud korruptsioonijuhtumeid käsitlenud.

Kõige sagedamini kogeme me keskerakondlikku korruptsiooni Tallinnas. Hiljuti tegi Eesti Kaitsepolitseiamet aga teatavaks, et kahtlustab mitut Narva linnavolikogu (jällegi eelpool mainitud parteisse kuuluvat) liiget korruptsioonis. Narva vahejuhtumite detailid selginevad küll alles uurimistegevuse ja võimalike kohtuasjade käigus. Ent kõik see on pisku, võrreldes miljarditesse eurodesse ulatuva Danske panga skandaaliga, mille käigus pesti Eesti kaudu käesoleva sajandi algaastatel tohutul hulgal peamiselt Venemaalt pärinevat musta raha. Viimati juhtus selline lugu Eestis möödunud sajandi 20ndatel aastatel, mil üks prantsuse ajakirjanik kirjutas, et Tallinn olevat Eesti pealinna kaudu pestava kommunistide raha tõttu ei midagi vähemat, kui suur “kloaak”. Sõnal kloaak on ka zooloogiline kontekst, aga arhitektuuris ja jäätmekäitluses tähendab see maa-alust reovee ja mustuse äravoolukanalit.

Danske panga skandaalil on mitu paha külge, alates sellest, et Eesti kaudu liigutati palju räpast raha. Teine on, et eesti poliitikud ja eriti need, kes olid pukis selle jama kõige intensiivsemal perioodil (Reformierakond ja Keskerakonna ühise võimuloleku ajal) ei taha kuidagiviisi avalikkuse ees enesele aru anda, milline sigadus see tegelikult oli. Kanadas elav sulemees Marcus Kolga oli üks esimesi, kes juhtis tähelepanu faktile, et Danske panga rahapesu skandaal riputatakse rahvusvaheliselt väga suure kella külge. Toomas Hendrik Ilves juhtis palju aastaid tagasi tähelepanu kurvale nähtusele, ja nimelt sellele, et Eestis tipnevad skandaalid harva tegelike tagajärgedega nende jaoks, kes skandaalide eest vastutavad. Danske panga juhtumi puhul tuleb tõesti küsida: kus olid Finantsinspektsiooni ja teiste järelevalveinstitutsioonide silmad

siis, kui Eestit kasutati mustuse äravoolukanalina? Ja eriti: kus olid Eesti tippjuhtide silmad? Kogu selle jutu suurem mõte on, et Danske panga lugu pole veel täie intensiivsusega rahvusvahelise avalikkuse ette jõudnud (kuid jõuab ikka) ja see jääb Eesti mainet ehk globaalset reputatsiooni pikaks ajaks solkima.

Teatavasti jäid kaks uut Venemaa salaluurajat vahele Eestis septembrikuu alguses. Muidugi kehtib nende suhtes süütuse presumptsioon, nii et esialgu on korrektne nii kirjutada, et Kaitsepolitsei pidas riigireetmises kahtlustatavana kinni kaks meest, Deniss Metsavase ja Pjotr Volini.

Võttes tänast kirjutist kokku küsin, kas äkki pole armsad kodumaised poliitikud tegelikult need sinisilmsed, ja mitte väliseestlased? Kuidas võib olla, et Eesti riigi kaitsejõud ja luureasutused pole ikka veel õppinud ära tõdesid, mida ameerika kõrgemad ametnikud aabitsatõdedeks peavad? Kontseptsioon näiteks security risk’idest, mis tähendab seda, et sõjaväkke ja KAPOsse lihtsalt ei võeta tööle inimesi, kes võiksid oma tausta poolest ohtu kujutada Eesti julgeolekule. Neid ei võeta sinna, lihtsalt “igaks juhuks”. Tee mis tahad, aga nüüd juba 30 aasta eest taasiseseisvunud Eesti paljud poliitikud ja ametnikud tunduvad endiselt lastekingades käivat ja isegi see on liiga pehmelt öeldud.

Jüri Estam