Kristel Vilbaste, [email protected]
See aasta algas minu jaoks huvitavalt. Kottpimeduses põlises talukohas Pärnumaal, enne aastavahetust sammusime rippsillast üle Reiu jõe, millesse oli sulanud aastalõpus mahasadanud lumi. Veetase oli nii kõrge, et vahepeal tekkinud jääkaas oli jäänud sügavale voogude alla, aegajalt purjetas pimeduses mööda vaid mõni lumivalge jäämägi või siilina okkaid täis pillirootuust. Jõgi oli tõusmas juba kaldaallikani, mis voolab välja vana männijuure alusest koopast kahest lauast kokkulöödud veidi vetikarohelist renni mööda. Öise retke ajal mõtlesime, et kui paljudel inimestel oleks veel julgust minna sellisel ajal sügavast metsaväravast kottpimedasse paika, kus elavad karud ja öökullid. Aga meid ei tülitanud ei linnud ega loomad ega ka metsahaldjad, ainult kuuseoksad tegid vihmamärja pai.
Kui me pärast õhtul hooga puupliiti kütsime, et õnnetina sulama sundida ja seinalt varjude järgi saaks uue aasta tulemisi otsida, siis oli lühike ööuni täis ärkamisi ja segaseid unenägusid. Ja kui ma uue päeva keskel taas koju sõitma hakkasin, siis ei suutnud end kuidagi sundida tegema teepeal mõnd käiku püha allika või hiiepuu juurde, nii nagu olin enne maale minekut kavandanud.
Aga seiklusjanu vajutas mu pidurile enne Allikukivi ja otsustasin siiski minna vaatama, kas meie kuulsaim viinaallikas on uusaasta ööl viina jooksnud. Allika pärimus pajatab, et kunagi oli seal paigas kolm talu olnud, ja et pulmarahvas polnud hallvanakesele küsimise peale toitu pakkunud, siis oli ta need maapõhja nõidunud ning ainult jaaniööl ja uusaastaööl pidavat talud oma elu elama, taludest tekkinud koopasaalides aga voolavat viina. Etteruttavalt võin öelda, et allikas, mis algab tavaliselt esimesest saalist, oli põuase sügise järel kuiv ning vetevool algas alles teisest saalist, võib ju öelda, et uusaastaööl jõi keegi esimese talu viina tilgatuks.
Aga suur üllatus tabas mind hoopis enne allikat. Välja peal seisid kolm rohelistes rüüdes ja pikkade „torudega“ meest, otsekui lõunamaa kuningad, kes tulnud „sündinud tähte vaatama“. Täheks oli muidugi üks hall mütsak kõrge kuuse ladvas, mis mulle telefonipildi suurendamisel öökullina tundus. Kuna ma paljusid linnumehi tunnen, siis läksin lähemale ja küsisin, mida nad uurivad. Pärnu Kotkaklubi mehed polnud kadedad jagama minuga pilti oma pika objektiiviga tehtud piltidest. Vöötkakk, meil väga harv pesitseja ja veel haruldasem talvituja. Olen küll talvistest rändavatest kakkudest näinud isegi lumivalget lumekakku, seda, kes Harry Potteril sõnumitoojaks oli, aga polnud varem näinud vöötkakku – seda kollaste silmadega vöödilise kõhu ja täpilise seljaga kakukest.
Aasta esimesel päeval sain seega oma linnulisti uue linnuliigi, kellegi, keda pole varem ehedalt näinud. Pole ma fanaatiline linnuhuviline, aga eks minugi süda värises. Tundub, et aasta esimene päev ennustab mulle uue õppimist loodusvaatluste vallas.
Eestis on tavaks saanud kõike, kes vähegi lindudega tegelevad nimetada ornitoloogideks. See aga pahandab tõsiseid linnuteadlasi, sest just linnuteadlast ornitoloog tähendabki. Ornitolooge on aga Eestis tühine käputäis, seevastu linnuhuvilisi tuhandeid. Need linnuhuvilised on enamasti koondunud linnuklubidesse ja Eesti ornitoloogiaühingusse.
Omaette seltskonna moodustavad aga lindurid. Nii nagu kala- ja jahimehed igal võimalikul juhul kalavetele või metsa lähevad, nii toimivad ka nn bongarid – inimesed, kes peavad pikki nimekirju nähtud lindudest, kes annavad üksteisele teada haruldustest ja kes esimesel võimalusel seda haruldust vaatama tormavad. Nimetus bongar jõudis Eestisse põhjanaabrite soomlaste juurest, kus bongarlus on üsna ulatuslik rahvaliikumine. Soome bongarid hakkasid taasiseseisvumise järel kanda kinnitama ka Eestis, sest siin on elavate või läbirändavate linnuliikide arv hoopis suurem kui neil.
Bongar on meile võõras nimi ja nii pakuti linnuhuviliste hulgas selle asemel kiiresti välja nimi lindur. Lihtne ja mõnus nimi, kuid soomlastega sidet hoidvate lindurite hulgas on kasutusse jäänud siiski bongar. Kuid ega neid päris bongareid Eestis väga palju polegi, eestlased on rohkem omaettekäija ja iseotsija rahvas. Aga lindur kõlbab ka lihtsalt linnuhuvilisele, kes nähtu ka kirja paneb. Võib tunduda, et bongarlus on nagu margikogumine ja mis sest ikka erilist kasu on, aga kõik nad panevad väga usinalt kirja ka oma vaatlusi meie andmebaasidesse nagu näiteks elurikkus.ee, aitavad koostada linnuatlast jm linnu-uuringuid. Ja mitte ainult linnuvaatlusi, kirja lähevad ka nähtud kiililiigid ja liblikad. Vaieldamatu abi meie looduse uurimisse.
Eesti kõige pikema linnulistiga, 350 liiki, on hamba-arstist lindur Uku Paal. Ta on aja jooksul mööda läinud ka Eestis pidevalt vaatlusi tege-vast soomlasest Jan Nord-bladist, kes on Eestis näinud 349 liiki, kolmandal kohal on ornitoloog Margus Ots 326 liigiga. Esimene naine on viies – Mariliis Paal 319. liigiga. Eesti linnustiku nimekirja on kantud 394 liiki – https://www.estbirding.ee Eriti haruldaste lindude vaatlused tuleb kinnitada spetsiaalse ankeediga Eesti linnuharulduste komisjonis.
Lindurite slängis on parimad linnuvaatluspaigad “linnuaugud”. “Parimad linnuaugud Eestis on rände ajal Põõsaspea, Sõrve, Kabli ja kõik märgalad – Matsalu, Aardla, Häädemeeste, Pikla, Ilmatsalu.
Eesti luigeuurija Leho Luigujõe ütleb, et Eesti tõeline kullaauk on ikka veel rikkumata loodus. Meil on liike, kes mujal Euroopas ammu välja surnud ja keda paljud tahavad oma ihusilmaga näha. Mitte ainult Lääne-Euroopas pole looduslik mets otsa saanud, vaid ka Rootsis ja Soomes, nad on oma metsad nii läbi raiunud, et on kadunud vanametsa liigid, needsamad öökullid ehk kakud ja rähnid. Ka asub Eesti Ida-Atlandi rändeteel ja siin võib kohata kaugeid Siberi veelinde, kes mujale Euroopasse tavaliselt välja ei lendagi.
Luigujõe ütleb, et tema välismaa kolleegid küsivad, et miks me laseme oma looduse kihva keerata, rajades siia tehaseid ja teetrasse, polügoone, mis hävitavad pöördumatult meie rahvusliku rikkuse. Ta tõdeb ka, et kahjuks on ka elukallidus hakanud meie võimalusi kahandama, paljud linnumehed sõidavad linnuvaatlustele nüüd juba Poolasse, kuigi seal on vähem liike.
