Kristel Vilbaste, [email protected]
Juba mitmeid aastaid on mul vabariigi aastapäeval olnud kombeks kutsuda sõpru maamaja rõdule pidulikule kohvijoomisele, mille järel võtame üles laulud ja viime meie sinimustvalge lipu talumaja kõrval asuvasse vanasse hiiepaika – Tammetsõõri.
Ma tegelikult ei mäletagi, mis ajast selline komme Eestis alguse sai, aga kindlasti oli see Maavalla Koda, kes esimesena rääkis sellest, et meie kõige pühamal päeval, vabariigi sünnipäeval, oleks kombekas käia tänamas ka meie esivanemate hingesid, käia neis paigus, kust ikka hingepidet on saadud. Ja lisaks ohvriandidele kaunistatakse sel päeval hiiepuud ka sinimustvalgete lintide ja taimevanikute ja paitustega. Kindlasti on kaasas ka suurem lipp.
On üsna kummaline, et peale 1988. aasta taasiseseisvumise rõõmu on sinimustvalgete käes kandmine aina vähenenud. Ehk laulupeol ja mõnel marsikäigul, aga enamasti lehvib see lipp kõrgel lipumastis või majalipuna, aga pidulikul üritusel me teda rahva sekka enam tuua ei viitsi.
