Kristel Vilbaste, [email protected]
Kevadisel ajal tahaks rohkem kirjutada loodusest, sellest, kuidas linnud hõiskavad ja lilled õitsevad. Aga tänavune kevad on oma hoogu ohjeldanud. Soe ei tule ja tule. Kägugi viskab mai keskpaigas alles mokaotsast mõne kuku ja jääbki vait nagu ülestõmbamata kellakägu. Kogu loodus on otsekui energiast tühjaks imetud. Just nii nagu tatsuvad ringi koroona läbi põdenud inimesed. Ei jõua, ei jõua.
Aga küllap saabub ühel päeval soe päike ja paneb inimesed ja linnud elama. Aga see energiapuudus pole mitte ainult eestlase sees, vaid ka eestlastest väljas. Kasutatav energia oleks justkui ilmast otsa saanud ja selle hankimiseks läheb aina enam raha vaja.
Bensiinihinnad pole Eestis kunagi nii kõrged olnud, kui praegu. 2-eurone liitrihind paneb kukalt sügama ka kõige paremini teeniva riigiametniku, hullem on see, et ägavad põllumehed. Kas vili saab ikka mulda ja lehmakari söödetud-joodetud?
Elektrikriisis vaevleme juba eelmise aasta lõpust, vahepealne elektriülekandetasu kompenseerimine riigi poolt tõi ajutist leevendust, kuid mai alguse elektriarved pole kunagi olnud nii suured isegi talvekuudel. Seda imelikum on kuulda riikliku energiatootja Eesti Energia hiigelkasumitest ja sellest, et Põhjamaades on energiahind samal ajal kaks korda madalam. Pealegi, kui vaadata meie põlevkivikatelde toodangut, siis paistab, et vähemalt koduomanike elektri suudavad meie oma riigifirma katlad toota. Elektrienergia hind on suurim mõistatus, mis meie inimesele arusaamiseks läbi pureda on antud. Nimetatagu seda rohepöördeks, aga suurt salapära on siin kuhjaga.
Gaasiküttel kodude omanike nahas ei taha aga hoopiski olla. Mõnel pensionärist majaomanikul on arve juba sama suur kui pension. Pealegi pole sügisel sugugi kindel, kas seda gaasi üldse on. Sest ajalugu on näidanud, et maailmasõjad kestavad vähemalt viis aastat.
Olen seda tralli vabakutselise ajakirjanikuna suhteliselt rahulikult senini pealt vaadanud, sest alati on võimalik natuke vähem kulutada või natuke rohkem tööd teha. Aga selle aasta kevad lõi mind ootamatult uppi. Nimelt on mu kodu säetud nii, et võin küll elektriga kütta, aga vanaaja inimesena tuleb peamine soe mu tuppa ikkagi ahjust. Mul on suhteliselt efektiivne voolukiviahi, nii et puid kulub sõltuvalt talvest 4-6 ruummeetrit. Mingil ajal tekkis maakodus metsas ikka aasta jooksul nii palju kuivanud või murdunud puid, aga mida vanemaks kaasaga saime, seda lihtsam tundus vajalik ahiküte olevat osta ühelt puidufirmalt. Hind oli mõistlik, teadsime, et sama firma valmistas puid ka USAsse saatmiseks. Kusjuures aegajalt jooksid meediast läbi uudised, et ookeani taga maksid needsamad kaminapuud isegi vähem kui Eestis. Jällegi üks müstiline energianäide, millest arusaamiseks peab ilmselt paremini maailma majandust tundma.
Aga suur oli minu ehmatus, kui sel aastal firmasse helistades selgus, et puid lihtsalt pole. Ei ole võimalik osta vähemalt enne juulikuud. Ja hind, hind on siis poole kallim või veelgi. Selgub, et kogu Eestis on küttepuude paanika ja isegi märga lepapuud ollakse valmis ostma 100-eurose ruummeetri hinnaga. Küllap see olekski mõistlik ära osta, sest mine tea, mis energiakriisis Eestis veel juhtuma hakkab.
Aga metsaomanikuna hakkasin mõtlema taas oma metsast puude tegemisele. Aegagi oli sel hetkel veel pool kuud linnurahuni. Sest 15. aprillist ei peeta heaks too-niks metsast puid raiuda. Kased on ka siis mahla nii täis, et sellised puud ei kuiva sügisekski.
Tegingi keskkonnametile metsateatise, et tahan oma metsa raiuda. Ja esimest korda sain oma nahal tunda seda, millise bürokraatiarägastiku on looduskaitseamet püstitanud selleks, et metsafirmad metsi raiuda ei saaks. Ei, mul pole ka praegu veel metsaraieluba, küll on osa mu metsast raiumistabu all, et seal kasvavad kaitsealused käpad. Tean, et teiselpool mu piiri riigimetsa majandamise keskusel aga raieluba samasuguses metsas on. Osa põllule kasvanud lepikutest aga muinsuskaitseobjektidele nii lähedal, et loa saamiseks on vaja erinevate ametkondade luba. Ja ausalt, ei tahagi ma neid metsi suuremat raiuda, ainult kümmekond puud kütteks. Visadust raielubasid ajada on aga metsafirmadel, kes mu piiride taga ja mujal Eestis raiuvad.
Igatahes tuli mu vanem vend ja lasi mulle õuelt ja heinamaaservast enne lindude pesitsema asumist maha mõned kuivanud ja murdunud puud ning mu talvepuud ja suitsusauna kütmiseks vajalikud puupakud olid koos. Paras kuhi, millest rohkem pole ka mõtet puid valmis teha, sest rohkem ma neid ära lõhkuda ei jõua…
Puude lõhkumine on töö, mida ma mitte kunagi pole suutnud ära õppida ega vist õpigi. Mitte, et mul naisena piisavalt jõudu poleks. Selleks tööks on vaja rahu ja koordinatsiooni. Kui mu kaasa Mikk Sarv oli mind pikalt püüdnud seda tööd õpetada ja lubasin juba puulõhkumise õpiku kirjutada, siis ostis ta mulle 50-juubeliks puulõhkumise masina. Ega ma muidu lärmi tegevatest masinatest eriti arva, aga see on väärt riist.
Selle puulõhkumise masinaga olen ma nüüd ruummeetri haaval puid lõhkunud, aga eelmisel nädalal juhtus kummaline lugu. Lepapakku masinale upitades nägin korraga silmanurgast, et mu väravast sõidab sisse BMW. Masinast hüppasid välja kolm noort kiitsakat inimest, ühel paberimapp käes, kõigil rinnasildid kaelas. Kui küsisin, et kuhu plaanis minna, siis üks noormees hakkas seletama, et nad mõõdavad siin oma telefirma levikut ja on plaanis mulle müüa liitumine nende firmaga. Ausalt, ma ei hakanud isegi küsima, kui palju selline teenus maksaks, sest tegelikult põgenen ma linnast kõige kaugemasse pärapõrgusse selleks, et maailma infomüra sinna kaasa ei tuleks.
Aga hämmastas mind see olukord. Mina üle poolesaja aasta vanune inimene tõstmas raskeid puupakke ja autotäis 20-aastaseid noorukeid müümas õhku. Tegin muidugi kiiresti pakkumise, et annan 50 eurot ja lõhkugu mu puud ära? Aga noored arvasid, et kui nad hästi telekanalit müüvad, siis teenivad rohkem.
Kui õhtul valutavat selga ravisin, siis mõtlesin, et kas meie põlvkond ongi siis viimane, kes füüsilist tööd teha oskab ja tahab?