Eestis räägitakse praegu palju sellest, kuidas elektrit kokku hoida, aga vähem sellest, mis juhtub linnas, kus torudest ei tule vett. Ja see polegi nii tähtsusetu. Ei saa WC-s käia. Noh, hädaga tehakse kemmergud õue peale. Ei saa pesta, eks pannakse käima mobiilsed saunad. Pole radiaatorites sooja? Aga joogivesi? Kui palju on Tallinnas alles kaevusid? Kas Ülemiste järvest saaks vett võtta? Mäletan sõjakevadel nähtud telepilti Harkivist, kuidas memmekesed pugesid sisse kanalisatsioonikaevust, et sealt puhta vee torudest pangega vett võtta. Veekriis saab olema kordades hullem, kui energiakriis või koroona.
Ja nii nagu meil on unustusse vajunud joogiveeallikad, nii on meil aina vähem joogiveekaevusid. Minu uues raamatus „Meie joogivesi“ on kirjas mitme erineva minu elus olulise kaevu lugu, üht neist olen valmis ka teiega jagama.
Minu elu üks pöördepunkte oli 2003. aastal, kui kolisime koos Mikk Sarvega maale Peipsi äärde. Maja oli vana ja laastukatuse peale saanud tõrvapapisiilud, nagu see mingil ajal kombeks oli. Hetkel, kui sügisvihmad saabusid ja katus neljast kohast läbi hakkas tilkuma ja see mulle lapsepõlve maal meelde tõi, kui vihmamuusika plekkkaussides kellasid lüües ööund peletas, sai teoks otsustuskindel projekt, et maja tuleb renoveerida. Maja sai aastaga uue kuue ja isegi kena lumivalge mullivanni.
Aga oli asi, millega me polnud arvestanud ja mida takkajärgi uue elukoha otsimisel esmatähtsaks pean. Õuel oli küll salvkaev, aga see oli kaevatud luitevallide vahelisse vakku, kust pinnavesi sirinal järvevee taseme tõustes ka kaevu imbus ja ta imbus läbi mudaks mädanenud järverohu või nagu kohapeal seda nimetati „kõlla“ meie kaevu. Hiljem sain teada, et Vilusi külas oli olnud üksainus puhta veega, ehk siis allikatoiteline kaev, aga see kaev oli kadunud pärast selle talu inimeste Siberisse viimist. Ülejäänud elanikud vaevlesid viletsa vee käes.
