Kristel Vilbaste, [email protected]
Sel nädalal helistati mulle kodukoolist, et kooli kokkutulek jälle tulemas ja et astugu ma seal korraks ette ning öelgu miskit oma kooliskäimise aja, lennu ning metsanduse ja looduskaitse klassi kohta. Loomulikult on see suur au ja püüdsin siis mõelda, mida head tuleb meelde sellest õppest, mida meile tookord kutseõppena lisaks gümnaasiumiharidusele jagati.
Millegipärast tuli hoopis meelde lasteaed, käest kinni käigud Kilingi-Nõmme linna serva, sinna, kus tee ääres oli ilmselt bussiootepaviljoniks ehitatud punane kärbseseen. Meenub sinna seene alla jõudmine ja kasvataja jagatud võileib.
Ja teinegi seen mu lapsepõlvest, ei olnud meie linnas mitte jäätisekiosk, vaid jäätsesepuravik. Suur valge seenejala sees asuv jäätisepood, millel pruun kübar katuseks ja seal jäätisemüüjatädi valge kitli ja tanuga. Muidugi mõista polnud meil kodus sellist rikkust, et iga päev vanemate käest jäätiseraha saada, aga ajal, kui taaskasutuse sõna oli veel leiutamata ja räägiti veel lihtsalt taara korjamisest, siis olid meil linna parimad pudelileiukohad teada ning jäätiseraha sai teenitud praeguse rohepöörde eelkäija meetodil. Kõlisevad kopikad taskus, läksime “seenele” – puravikust jäätist ostma. Muidugi – jäätis oli tollal tänapäeva mõistes parim mahejäätis, maailma parimast koorest ja päris maasikatega.
Seenelkäigu mõiste on tänapäeval saanud niisuguse püha oreooli, et sellest on Eestis tehtud 2012. aastal koguni täispikk ülimalt naljakas, ent mõtlemapanev mängufilm Toomas Hussari poolt. Kuidas metsas ei maksa sinu koht poliitiku- või meelelahutushierarhias. Mets loob täiesti uued suhted ja toob selgust.
Seenelkäik on midagi erilist ja tavalisel aastal käiakse seenel salaja, ilma sõpru kaasa kutsumata, sest seenepaigad pärandatakse vanematelt lastele. Neisse paikadesse ei viida võõraid, kõige suurem kaotus on see, kui keegi sinu seenepaiga avastab. On oma kukeseenemetsad, sirmikusalud ja puravikulagendikud. Tõsi, Riigimetsa majandamise keskus proovis kunagi teha üle-Eestilist seenepaikade kaarti, kuhu saaks minna ka need, kes elavad linnas ja perekonna seenemets on hävinud või ajaloolisest mälust kustunud. Aga tundub, et see projekt on läbi kukkunud. Sest häid metsi ei anna keegi üles. Linnainimesed otsivad seeni matkaradade äärest ja seal on inimesi rohkem kui seeni.
Aga tasapisi hakkas seenelkäimine seetõttu ka aina vähemaks jääma. Kuni selle aastani. Pikk põuane suvi oli nii karm, et kui suve keskpaigas sain oma kukeseenepaigast vaid paar kärtsus seenekest, siis kippus pisar silma. Kevadine miinus 7 kraadine külm tegi Lõuna-Eesti metsad ju puhtaks ka mustikatest ja pohladest, isegi õunu ei kinkinud aed.
Ja siis see pärast paduvihmasid sündis…
Võib-olla just seenelkäimine on suitsusauna kõrval see miski, mis meid teistest rahvastest erilisemaks teeb. Eestis liiguvad anekdoodid sellest, kuidas piiri taha elama sattudes seenele minnakse ja siis selgub, et seda teha ei tohi, aga loodan, et neil juttudel pole siiski tõepõhja all.
Aga seeni oli mets tänavu nii täis, et neid tassiti sealt ära korvide ja ämbrite ning aiakärudega. Oli inimesi, kes korjasid seeni autost, nähes teeveeres seeni, tehti tiir kraavikaldal ja sõideti edasi, metsa ekslema ei mindud.
Ma ise käisin kahel korral oma kukeseenemetsas, panin seljakoti keset seeneala puu otsa ja hakkasin spiraalis ümber selle korjama, poole tunniga oli kaks kaheksaliitrist ämbrit täis ja kojuminek, sest rohkem füüsiliselt metsast välja kanda ei jõudnud. Raskem töö on seente puhastamine ja sissetegemine ning uue raamatu kirjutamise kõrval ma neid septembris siis kahel korral kella poole kolmeni tegin – seenesalatit, marineeritud seeni ja kuivatatud seeni. Paar korda olen veel sõpradega metsas käinud ja ühel korral isegi peaaegu südameataki saanud, kui sõbranna teatas, et jätab seened mulle.. Kolmandat seeneööd ma poleks vist üle elanud.
Aga lisaks söögiseentele on mets täis ka kõikvõimalikke seeni, mida ma bioloogina suudan ainult kokku võtta nimetaja all “tundmatuks jääda soovivad seened”. Rohkem hädas on mükoloogid, sest piisab, kui nad mõne tundmatu aitavad inimesel ära määrata, kui see kohe pärib, et kas seda ka süüa kõlbab? Ebaleva vastuse korral, võib ta ikkagi seda teha ja siis on tulemused ettearvamatud ja seenespetsialist süüdi.
Ja midagi uut on ka, viimaste ja ka selle aasta kõige populaarsemad ravimtaimed on must pässik ja punane kärbseseen. Seda kummalisem, et mõlemad pole üldse taimed, vaid ikkagi seened. Must pässik nii populaarne, et üks firma müüb selle vähi-vastase ja toonust tõstva puuseene tüübleid, mida oma metsa kasetüvedesse seenenakkusena taotakse ja nii suurt kasu loodetakse. Punane kärbseseen, mida vanarahvas põhiliselt piimas keetis ja siis sellega sügisel kärbseid hävitas, on nüüd saanud hoopis teise tähenduse. Kummalisel kombel õpetatakse teda nüüd koolitustel sööma, lootes siberi šamaanide korral nägemusi ja imetervenemist. Koolitustel suure hulga seent söönud teevad läbi katse-eksituse meetodil tervenemiskatset. Ilmselt ei pruugi paljude maksad sellele vastu pidada, aga sedasorti katsetamine on selge märk, et läbipõlenud inimesi on aina enam, lahendust otsitakse psühhedeelsetest seentest.
Ja ühe kavala seene söömine annab märku ka sellest, et väga palju eestlasi käib tööl Soomes. Sealt on toodud kaasa lumeni kasvava seene – lehterkukeseene ja temasuguste söömine, Soomes kutsutakse seda seent suppilovahvero. Just soomlastest töökaaslased on õpetanud seda üsna pisikest ja kribulat seent metsa all üldse märkama. Seeneline võib sulle metsa all ette vuristada põneva kukeseenesupi retsepti, siis soovituse, kuidas teda kuivatada või hapendada. Samas küll, eks selle moeseene kummardamine tundub veidi kummaline, kui sealsamas kõrval kasvab tänavu ka tema suuremat kollast sugulast – harilikku kukeseent, millest kiiremini korv täis saada ja mis on ka vägevama maitsebuketiga.
Nii nagu eestlane elab tänapäeval kärgperedena ja on hargmaine, nii on seda ka tema seenelkäigu tavad.
Monument to the 1944 Great Flight Opened in Pärnu