Kristel Vilbaste, [email protected]
Hästi keeruline on olnud minusugusel, peale teist maailmasõda sündinul, olnud mõista, kuidas inimesed peale sõja puhkemist edasi elasid. Kuidas nad kollektiivselt ei hullunud, kuidas suutsid teha edasi teha tegemisi, kui sõda nende kodudest üle oli läinud ja purustanud selle, mis hoolega ehitatud ja saatnud teise ilma inimesi, kes armsad. Kuidas peeti vastu need viis aastat, kui otseselt pommid küll peakohal ei vihisenud, aga raskeid uudiseid võis oodata iga päev – kui kellegi poeg oli langenud idarindel või läänes või oli mõni muu suur, koletu veretöö avastatud ja lehesraadios teatavaks saanud. Viis aastat…
Ei ole sõda minu eluajal nii lähedale tulnud kui nüüd. Ja globaliseerunud maailmas on Ukrainas igaühel mõni tuttav või isegi sugulane. Pommitatud linnu meediast vaadates märkad, et oled ühes või teises kohas käinud, olgu siis nõukogude ajal bussimatkal või mõne aasta eest turismireisil, sest nii Kiiev kui ka Odessa olid populaarsed sihtkohad. Ja vahel muutub suisa arusaamatuks, kuidas sõja lähedusest ei saa aru Euroopa riigid, kellele lahingutanner on lähemalgi kui põhjasoomlastele.
Just sotsiaalmeedia on see, mis ajab inimesed ärevaks. Rippusin minagi sõja esimestel päevadel iga uudiskillu küljes, kerisin lahti pilte, mille kohta oli hoiatussilt, et “võib sisaldada häirivaid kaadreid”. Kaks kuud sellist igapäevast tähelepanu on aga nii ära väsitanud, et enam ei taha. Sõjaeksperdid ütlevad, et just see võib saada saatuslikuks Ukrainale, kui Lääs väsib kaasa tundmast ja aitamast. Aga tõsi ta on, et igatsed tagasi igapäevaelu, kus pole koroonat ja pole sõda, pole teiste eest salaja toiduvarumist, mõtlemist, mida teeme siis, kui venelane peaks hulluma ja himustama napsata ka väikest Eestit.
Lihavõttepühade järgneval päeval otsustasin seetõttu ette võtta reisi välismaale – Saaremaale, sest mandrieestlase jaoks on see meie kõige suurem saar hoopis teistsugune kui muu Eesti. Olen Saaremaal veetnud malelaagrites suurema osa oma lapsepõlvest ja meri, kadakad ja metsmaasikad on südamelähedased.
Tõsi Saaremaale olin tahtnud jõuda juba talv läbi, aga ikka oli juba broneeritud hotellikohad tulnud üles öelda ühe või teise haiguse tõttu. Aga seda parem oli sõjal jalust ära tulla Eesti kõige ilusamal ajal, kevadisel sinilillede ja ülaste puhkemise ajal.
Aga sellest käigust kirjutama pani see, et Saaremaa on vist Eestis ainus paik, mis ei ole ikka teise ilmasõja haavadest paranenud. Ja see on seetõttu hoiatav näide sellest, et sõjahaavad ei kao maastikult ja inimeste mälust ka kahe inimpõlve jooksul.
Aga et mitte niisama nautida Saaremaal head toitu ja mulistada spahotelli merevaatega basseinides, siis olid sõbrad ette valmistanud käigu Sõrve poolsaare allikatele. Mu unistus on kunagi kirjutada raamat, milles märgitud kõik Eesti teede äärde jäävad allikad, kust oma sõidul ammutada joogivett, ilma seda plastpudelis ostmata. Just joogiveeallikaid teades, oleme me sõja tulekuks hästi valmistunud. Veeta ei saa hakkama ei sõdur ega sõjal jalus olev tavainimene.
Kui 9. mai läheduses ollakse mures Tallinna pronkssõduri samba külastajate tõttu, siis terve Sõrve säär on täis nõukogudeaegseid mälestusmärke, siin olid ägedad lahingud ja okupatsiooni järgselt suhteliselt kinnistel aladel püüti panna igale vennashauale monument. Vahel mindi sellega muidugi liiale, sest samba püstitamisel tulid välja ka sakslaste luud.
Aga sõja märke on teisigi. Tegelikult on metsaalune igal pool ikka veel täis kaevikuid ja mürsulehtreid. Viieristi allika juures oli koguni päris suure mürsu kest, küll üdini roostetanud ja lõhkelaeng vist juba plahvatanud. Sõjahuvilised on Sõrve rajanud ka militaarmuuseumi ja kuigi see oli enne suve kinni, siis Sääre majaka esisele lauakesele oli asetatud esemeid, mida metsadest leitud – nii saksa kui vene kiivrid, mürsukildudest tugevalt täkitud. Jääb vaid mõelda, kuidas kurvastas sõduriema, kuid sai teada, et see pea, kes neid kiivreid kandis, oli hukkunud sõjaideoloogide mõttetute tapatalgute käigus. Seal lauakesel oli ka vene pläsku, piiritusepudel, tänu millele suutsid vene sõdurid hulludes aina rünnata ja rünnata just nii nagu nad teevad seda nüüd jälle. Seal laual oli saksa ohvitseride serviisikillud, küllap kusagilt sõjakäigult kaasa haaratud. Oli kuulipilduja ketas, võib vaid kujutada, kuidas Saare metsad olid peale sõda samamoodi täis militaarvarustust nagu nüüd Ukrainas. Ja seda leitakse tõesti ka nüüd kuus aastakümmet hiljem, sama ajal kui me vaatasime mälestuskivi, mis püstitatud 3000 sõrulasele, kes küüditati sõja jalust Saksamaale, vastu tahtmist, nagu nüüd Donbassis, käis hirmus pauk ja lähedalolevas lõhkamispaigas lõhati üks suurem pomm, mis tulnud välja metsaraadamiste käigus.
Aga eriti kurb oli käia ühes Torgu lähedases metsakülas, endises metsakülas, millest jäänud vaid sajandite vanused kõrged kiviaiad ja mingid laevkalmeid meenutavad kivikangrud, paigad, kuhu nõukogude okupatsiooni ajal ei pääsenud, sest seal olid pettekahurite, mulaažide väli, oli ju see Venemaa jaoks tollal Nato piir. Aga küla oli end elus hoidnud kiviaedade ja märtsikellukeste väljaga, kellegi talust oli valla pääsenud nüüd 2 hektari suurune valgete lillede väli ehk suurim Eestis metsistunud ala nagu alpiaas, mille ümber küll taas pommiaugud ja nende kallastel roosades õites näsiniinepõõsad. Aga inimesed elasid neis paikades edasi hirvede hingedes, mina tulin sealt tagasi sarvepaariga.
Ja veel üks kummaline asi, kui metsaärikad püüavad praegu rääkida sellest, et mets vajab mahavõtmist, et vanad puud kukuvad muidu inimestele pähe, siis endine Sõrve metsaülem viis meid nelja tee risti, kus kasvas Metsaisa. 400-aasta vanune männipuu, korralikult krokodillikorpas ja saanud vigastusi nii teehooldemasinatelt kui ka kihutajatelt, aga metsaülem näitas ka suurt sisselõiget, kuhu sakslased olid kavatsenud paigaldada lõhkelaengu, et puu teele kukuks, kui vene väed tulevad. See tulek tuli inimohvreid nõudes teisest suunast ja puu jäi püsti ehk veel mitmesajaks aastaks, õpetades meile, et sõja puhul on puud meie parimad abimehed.
