Kristel Vilbaste, [email protected]
Olin nädalajagu maailma lõpus. Seal, kuhu Kalevipoeg kunagi Lennukiga sõudis. Miskipärast on paljudel mu sõpradel ja mul igal aastal vajadus sõita nii kaugele põhja kui vähegi võimalik. Sinna, kus vastu tuleb vaid külmalt hingav Põhja-Jäämeri. Ja ei suuda ma end veenda selle tegevuse keskkonnavaenulikuses, põletades läbi mitusada liitrit autokütust, see kolmetuhande kilomeetrine teekond tuleb ette võtta. Põhjenduseks võib leida nii vajaduse tuua Jäämere äärest uus saami puss, minna murakale või rannakarpe sööma… või siis lihtsalt oma rahutust välja elama. Nimetame seda saami haiguseks, kui ükskord oled koos põhjapõtradega koos kõige põhjapoolsemale neemele liikunud, siis enam teisiti ei saa, kui igal aastal tagasi tulla. Polaarpäeva, kus kehtib saami aeg – pole ööd, pole päeva – on lõputu valgus, polaarpäev. Ja selles kaob kellaaja ja kuupäeva taju.
Hakkasin Saamis käima kakskümmend aastat tagasi, sai käidud meie sugulasrahva kõikide kildude juures nii Soomes, Rootsis, Norras kui ka Venemaal. Venemaale nüüd enam ei saa. Ja läbi nutirakenduste sealsete sõp-radega suheldes kipumegi sõja osas eriarvamusele jääma, leppisime kokku, et suhtleme pärast sõda edasi.
Mu esimene käik Saamimaale oli 2002. a. keskkonnajakirjanikuna kojakonverentsile Lujavris linna Koola poolsaarel, üsna Murmanski lähedale. Istusime tookord mitu päeva koos koolasaamidega koos nende püstkodades ja arutasime koos, kuidas nad oma põhjapõtrade karjamaad tagasi saaks. Sest neile aladele tungisid kaevandused ja vene sõjatööstus. Ühiselt kirjutati tookord kiri Venemaad valitsevale Putinile, kellelt imekombel ka vastus tuli ja lubati taastada põlisrahva õigused, ta tegi korralduse tollasele kubernerile.
Aga sellel sõidul hämmastas mind hoopiski muu. Ma ei olnud näinud varem nii suuri sõjabaase. Kirkeniesi lähedal olid kõik mäeküljed täis NATO raketibaase, suured tundrute kohal seisvad mastid ja vägevad teed viitasid sellele, et mäed olid seespoolt kõik ussitanud, need olid täis sõjatehnikat. Ja kui üle piiri Venesse sõitsime, siis asulas nimega “41-kilomeeter” oli kilomeetri pikkune betoonaed, mille taga kilomeetrite viisi sinakashallis laigulises rüüs tanke, soomusautosid ja muud sõjatehnikat. Eelkõige tanke, mitu kilomeetrit, külg külje kõrval. Seda hämmastavam oli näha Murmanskis, kuivõrd mahajäänud oli tavaelu. Sõjatehnika aga oli uus ja võimas. Mõtlesin tookord, et kas see ongi see, mis aitab meie idapoolsetel naabritel elada – tankid ja võit Saksamaa üle. Ja praegu vaadates meie meedias lugusid sellest, kuidas Venemaa kohe lüüa saab, ma lihtsalt ei usu seda. Teise ilmasõja uhkus pole selle rahva hulgast kadunud. Niikaua, kui antakse uusi relvi läänemaailmast, niikaua paisatakse neid rindele ka Venemaa kõige kaugematest soppidest. Selle sõja võib lõpetada vaid väga osav diplomaatia, mitte sanktsioonid ja kindlasti mitte relvad.
Aga tänavusel Saamimaa retkel ei saanud me jätta jälgimata ka uudiseid Eestist.
Muidugi tundus väikese rallimaa kõige tähtsam uudis Jyvaskyla ralli Soomes ja Ott Tänaku võit, suur võit pisikese rahva seas. Sattusime tagasi tulema just nende paikade kaudu, kus autod teid tolmutasid ja isegi tankisime autot bensiinijaamas kõrvuti ühe ralliekipaažiga. Muidugi tuli nutitelefonist avada otseülekanne ja koos uudiseid jälgida, küllap meie sõidust väsinud seljad läksid uhkusest sirgemaks võidusoolot jälgides.
Aga teinegi uudisterida jooksis paralleelselt ralliga. Eesti tank. Mitte see, mida Eesti kaitsevägi hiljuti osta plaanis ja mille hankega mingi jama oli. Narva tank! (vt ka 3. lk) Tank, mida kuidagi poodiumilt alla ei saa. Küll käib seda uurimas, käsi sidemega kaelas, Narva linnapea Katri Raik, küll päästehelikopteriga (!) peaminister Kaja Kallas. Ei ole see Haabersti hõberemmelgas või Toompeale kogunenud maskivastased, mille puhul meeleavaldajad kongi topiti või kraana kohale toodi. See on püha Narva tank.
Ma olen muideks kindel, et enamik eestlasi pole seda Narvas pjedestaalil asuvat tanki kunagi näinud. Aga tank on venelaste jaoks tõesti püha. See on Suure Isamaasõja võidu sümbol koos Stalini ja 100 grammiga. Õppisin minagi kooliajal, et võidu tõid Nõukogude Liidule tankid T-34 ja Kurski lahing. Kummalisel kombel on praegusel IT-ajastul ka Ukraina sõjas peamised tegijad tankid. Ja ka Eestit valmistutakse kaitsma tankidega, neid on toodud suur hulk Tapale.
Aga see ei olnud nõukogude ajal ainuke poodiumi otsa upitatud tank Eestis. Samasugused olid Sindi Lodjas, Valgas, Võru Kosel, Mäksal ja siis ka Narva lähedal. Esimesest neljast tankist saadi lahti aastatel 1990-93. Viimane jäi ja on ka praegu kaitsjate valvsas kaitserõngas. “Selja taga on isamaa. Me ei tagane sammugi!” Kostab nagu nõukogude sõjafilmides. Aga tundub, et seekord on eestlaste mõõt täis.
Sindi tankiga on mul ka isiklik mälestus. Nii vana ma küll pole, et see oleks sõja ajast, aga on sõjale sarnane kogemus. Nimelt toimusid 1980ndate alguses koolilõpetajatele iga suve hakul suvepäevad. Üsna lõbus üritus noortele, mida kutsuti võsaleeriks. Ja kuigi see üritus oli ellu kutsutud kommunistlike väärtuste kinnistamiseks, siis kasvatas see pigem põlvkonna laulva revolutsiooni võitlejaid. Päeval toimusid loengud ja spordivõistlused, aga öösel, kui Kommunistliku Noorsooühingu Pärnu rajooni sekretärid olid end silmini täis joonud, prooviti end ka noorte peal välja elada. Muideks, selle ürituse lõpust, Pärnu linnas punamonumendile pärgade panekust, on mul meelde jäänud ka rajooni kõige kõrgema parteibossi nägu, kes oli hiljem meie praeguse põhiseaduse autor.
Aga… keset suvepäevade ööd kõlas sõjaaja õhuhäire siren ja kõiki noori sunniti jooksma mõne kilomeetri kaugusele Sindi tanki juurde, kus keegi purjus funktsionäär pidas sütitava kõne kommunismi peatsest saabumisest ja nad Willisega tagasi jooma sõitsid. Ei saa öelda, et see hetk oleks rajooni noorte hulgas tekitanud erilist austust kommunistide ja nende sümbolite suhtes. Nii mõneski peas keerles mõte tank õhku lasta, enne kui telkidesse tagasi magama sai. Nii tekibki küsimus, miks peaksime austama punamonumente, kui kommunistid neist ka ise lugu ei pidanud?
Monument to the 1944 Great Flight Opened in Pärnu