Olen sündinud 1943. a. veel sõjaaegses Pärnus, Saksa okupatsiooni ajal. Pärnumaal on minu perekonna suguvõsa asunud sadu aastaid ja Pärnus möödusid vanemate õnnelikud nooruseaastad täis sõpru, peret, seiklusi, mälestusi, ootusi ja lootusi.
See kõik muutus septembris 1944, kui Vene väed tungisid uuesti Eestisse. Neid õudusi, küüditamisi, hävituspataljone oli kord juba läbi elatud. Ja võis aimata, mida tulevik toob.
Mina, Kristi, olin tillukene 1.5 aastane sel sügisel, nii et isiklikult ei mäleta neid sündmusi, aga lapsena kodus laua ümber, kus iganes maailmas see asus, kuulasin täiskasvanute mälestusi ja jutte. See aja jooksul pakkus mulle „midagi“, mille üle sain uhke olla, mis rõhutas et kusagil seal Eestis on mu juured. Eesti tundus veidi nagu muinasjutumaa. Aga see teadmine andis julgust uues seltskonnas, kuna meie imelikud nimed, kombed, toit jne olid võõrad ja teistmoodi kõrvaltvaatajale.
Ettevalmistusi oli tehtud igaks juhuks, kui peaks põgenemine viimane valik olema. Tuttav, ka pärnakas (hr Alexander Viik), lasi Tõstamaa metsa all ehitada 9 meetri pikkuse paadi, hangitud oli mootor. Siis tuli ta meie pere käest bensiini paluma, kuna Vuhti veoautofirma sai naftat kaubaveoks. Vanaisa kauples meie pere paadile. Meid oli 7 – isa, ema, mina, onu, tädi ja isa vanemad. Emaema keeldus kaasa sõitmast. Ema alati kurvalt meenutas, et kui korteri ukse viimast korda sulges, jäi meie koer Naiti laua alla kurbade silmadega vaatama. Väärtuslikumad esemed olid maa alla kaevatud ja peidetud. Ainult mõned hõbelusikad võeti kaasa, igaks juhuks, kui on vaja end välja osta hädast. See üks kohver, mis kaasa sai võtta, sisaldas vähe … mõned riided, kõige vajalikumad asjad, dokumendid ja voodilinad, millega sai magada või lauale panna, et süüa (perenaise au).
Monument to the 1944 Great Flight Opened in Pärnu