Inimesed on etturid, kes lasevad end tüürida juhtnuppude poolt. Need on aga ajaloo suures mängus tihti sõltuvad etturite kaitsest. Selle kindlustamiseks tuleb vahel ajalugu ümber hinnata.
Tartu kirjandusfestivali Prima Vista külaliste hulgas oli vene literaat Leonid Mletšin. Ta andis Tartu Postimehele intervjuu, milles muuseas ütles: ”Aga ühe suurepärase tsitaadi olen küll varunud. Aleksandr Herzen kirjutas XIX sajandil, et Vene valitsus ei korralda paremat tulevikku, vaid korrastab minevikku.
Mööduvad sajandid, vahetuvad poliitilised režiimid, kuid see traditsioon ei sure. Vene valitsus soovib järjepidevalt ajaloos «korda majja lüüa»” (Postimees 6.5.)
Sellest on varem juttu olnud, sest see on rajanud tõlgenduskuristiku Venemaa ja Eesti ajaloo vahele. On saanud aktuaalseks pärast eestipoolset katset ehitada ajaloo rippsilda, mille arhitektid alustasid keskajast. Seda täiendas uuema ajalooga poliitik Jaak Allik, aidates ka Eesti ajaloos ”korda majja lüüa”, kooskõlastades seda Venemaa vastavate katsetega.
Olen tutvunud paljude maade ajalookirjutusega. On jäänud mulje, et tavaliselt katsutakse leida positiivseid fakte, vahel koguni tõlgendada kaotusi võiduna, aga mitte vastupidiselt. Uus rippsild EA II võtab eestlastelt võimalikud võidud ja minimeerib katseid tõsta iseteadvust. Eestlased muudetakse selle kohaselt kas või rahvaks, kes oli Euroopa kultuuri laienemisel jalus ees. Nad peavad olema tänulikud selle eest, et neid on veel ellu jäetud? Meenub näide mõisa tallist, kui pärast peksu tuli suudelda mõisahärra kätt ja teda tänada – just nagu tänatakse ka uuemaid ”vabastajaid”! Võidupüha on ümber nimetatud maakaitsepäevaks, sest nagu sakslasest Eesti ajaloo professor on tõestanud, oli see peamiselt eestipoolne rumalus. Selles ühtuvad sakslaste ja venelaste vaated: eestlased on justkui alaarenenud rahvas, kes eksisteerib tänu kultuursetele naabritele.
See kõlab kibedalt ja on ka liialdatult öeldud, sest oleks vaja tähele panna, kuhu see näiliselt teaduslik negatiivne hoiak eestluse suhtes meid viib! Võib-olla on see ka mõjutatud Eesti meedia nn arvamusliidrite tihti pessimistlikust hoiakust, mida tugevdab kommentaariumis karjuv kriitika. Terve inimpõlv on juba oma riiki, aga uus põlvkond paistab istuvat arvuti taga, sõimates ja arvustades kõike. Oleks vaja rohkem oma peaga mõtlemist. Usutakse liiga kergelt populistide lubadusi – ükskõik, kui absurdsed need ka on. Peale selle on kommentaariumis üha rohkem venemeelseid ja ka venelasi, kes harjutavad oma eesti keele oskust. Nende põhihoiak on, et Eesti ei saa läbi ilma Venemaata. Seda väsimatult korrates katsuvad nad avaldada mõju, virisejaid ja vingujaid on nagunii alati. Nii katsutakse ajaloos Moskvale meeldivat ”korda majja lüüa”.
Nii pole ka ime, et need, kes seda märkavad, on vahel meeleheitlikud. Tahaksid Eestit muukida lahti Venemaa küljest ja viia mõnele lõunamere saarele. See on aga võimatu, nii on nad nagunii juba kookospähklitega pähe pihta saanud!
Eesti on loomulikult sunnitud jääma oma kohale, aga see ei tohiks tähendada kahepoolset koogutamist, millega võib murda kaela. Sofi Oksanen ütleb selle kohta tabavalt, et väikestel rahvastel on hädavajalik rahvuslik hoiak, sest muidu nad ei eksisteerikski. Eestlased on jäänud nii tihti ajaloo hammasrataste vahele, et neile on hädavajalik eksistentsi jätkamiseks koonduda oma keele, kultuuri ja väärtuste kaitseks.
See pole aga lihtne, sest nagu mitmed vaaatlejad on konstateerinud: suurt osa rahvast on tabanud Stockholmi sündroom. Hoiti ju vangistuses ja vägistati 50 aastat. Aga kui avanes võimalus vabaneda, siis oli suurimaks sooviks jätkata kooselu vangistajate ja vägistajatega, andes neile järjest rohkem võimalusi endise teguviisi jätkamiseks.
Seda mõju võib märgata laiahaardeliselt. Mitte ainult poliitikas, kus isegi parempoolsete programmis on selliseid sugemeid. Viimati diskuteeriti rahvaloenduse andmete taustal luterluse taandumist õigeusu ees. Religioonide taandumist on märgata ka lääneriikides. Taanis on aga veel umbes 80% kiriku liikmed, enamik sekulariseerunud, loevad eriti moraalseid printsiipe osaks rahva kultuurist. Eestis on 50-aastane lahutus kirikust lahutanud enamiku religioonist, aga mitte usust. Endised luterlased on mitmesuguste uskude juurde laiali läinud. Vahepealse õige usu – kommunismi – kummardajad pöördusid koos selle järglastega kompaktselt vana õigeusu poole. Arvukate asustuskolonistide tõttu mõjutab see ka Eesti statistikat.
Väikeseks lohutuseks on üks teine kogemus: praegune kibedalt kritiseeritud olevik muutub aja jooksul mälestusväärseks, enamikus positiivseks minevikuks, heaks vanaks ajaks.
Vello Helk
