Mul ei olnud kavas kirjutada äsjastest kohalike omavalitsuste valimistest. Mis tehtud, see tehtud, ega parandada ei anna enam niikuinii midagi. Kuid siis helistas mulle üks mu sõber, kes mõni aeg tagasi töötas Kaitseväe Peastaabis. Ta rääkis, et oli võtnud oma kaks last kaasa, kui valima läks. Kui ta silmadega kandidaatide nimekirjal laskis üle libiseda, nägid lapsed seal ka minu nime ja hõikasid: „Onu Viido! Onu Viido! Tema annab meile alati pannkooke!“ – „Pole vist mõtet öeldagi,“ lisas mu sõber, „et ma andsin oma hääle sulle.“
Muidugi olin ma meelitatud, aga järele mõelnud, tundus mulle, et olin ju segatud valimispettusesse! Ma olin selle hääle ostnud ära pannkookide eest! Kuidas saan ma kritiseerida teisi erakondi, kui ma ise parem ei ole? Arvatavasti nii kõik tavaliselt algabki, piisavalt süütult, aga pannkookidest on lühike tee töökohtade jaotamiseni, sealt sponsorite ja Moskva kaastöölisteni! Ilmselt tuleb mul sellest mängust välja astuda, enne kui on hilja.
Käisime Heliga äsja avatud Solarise keskuses. Keskus oli rahvast paksult täis. Ma ei saanudki aru, kas inimesed olid seal selleks, et soovisid midagi osta või käidi lihtsalt uudistamas, aga paistis küll, et tallinlased mingite majandusraskuste all ei kannata.
Mulle Solaris meeldib, nii väljast- kui seestpoolt, mulle meeldib tunne, mida seal sees jalutades saab. Seda vaatamata asjaolule, et pärast grandioosset avamispidu juhtus kinosaalis õnnetus ja kukkus alla ripplagi. Õnneks oli saal inimestest tühi ja keegi kannatada ei saanud. Kuid nimetatud juhtumil ei paistnud olevat külastajatele mõju, juba nädal-paar hiljem oli see unustatud – eskalaatorid olid tihedasti inimesi täis ja mul tekkis kahtlus, kas need nii suure raskuse all üldse vastu peavad.
Hiljem Solarise juures väljas seistes märkasin, kuidas ajaloolised hooned – Eesti Pank ja teater Estonia – ei paista silma, kuna uue kaubanduskeskuse säravad tuled tõmbavad kogu tähelepanu endale. Kui Solarise asemel oleks olnud park, siis oleksid Eesti Pank ja Estonia olnud väärilistel kohtadel linnaruumis. Ja jälle kerkib minus esile küsimus: miks ikkagi Solaris ehitati kohale, kus ta praegu on? Estonia teater on läbi aastakümnete olnud meie esindusteater. Siin on tähistatud riigi elus kõige olulisemaid tähtpäevi ja sündmusi. Kas nüüd viiakse need, ka vabariigi presidendi vastuvõtt 24. veebruaril üle Solarise keskusesse, kuna seal on saal, mis mahutab 1800 inimest? Ma ei tea seda. Või kas La Scala ooperite otseülekanded, mida saab keskuse kinosaalis jälgida, on ohuks Estonia etendustele? Võib-olla peabki see kõik nii olema, sest elu ju liigub edasi ja siin pole tegemist mingi alatu mänguga? Minust ei pea valesti aru saama, nagu ma kardaksin keskusest Eesti Majale konkurenti, sest sealsed 14 restorani on meist vaid saja meetri kaugusel. Vastupidi – selle üle saab vaid rõõmustada, sest kesklinn on meie restorani ukseni jõudnud. Mind lihtsalt huvitab, kuidas Solaris endale just selle koha sai. Ilmselt on meil kõigil meeles, millise skandaaliga vana Sakala keskus maha lõhuti, protestidest hoolimata. Linnas võimul olnud ja praeguste valimiste tulemusena võimule jäänud erakond on end sidunud Venemaal võimul oleva poliitilise parteiga ja see peaks tegema kõiki ettevaatlikuks selles suhtes, mida nad ette võtavad või läbi suruvad. Ka Solaris on nende projekt.
Üks teine sõber külastas mind paar kuud tagasi. Tal oli tumedal ülikonnal rohkesti aurahasid, sest ta tuli fotograafi juurest pildistamast. Mees oli samuti astunud Tallinnas võimul olevasse erakonda, sest nagu ta ütles, „pakkusid nemad mulle head töökohta, kuidas ma sain ära öelda“! Mõni päev tagasi nägin teda teleriekraanil munitsipaalpolitseinikuna linnapead valvamas. Muidugi, tal on naine ja laps, kes saab siis teda hukka mõista? Kui arvestada, et Moskval on limiteerimata rahalised võimalused, kas saab siis neidki hukka mõista, kes selle meepoti lähedal on? Võtkem neid küsimusi retoorilistena…
Ometi on meie hulgas alati olnud inimesi, kes ütlevad „ei“, vaatamata uhketele pakkumistele ja võimalustele. Nemad on tõelised kangelased.
Väljas Solarise keskuse juures seistes märkasin ma äkki, kui lihtne on lasta end pimestada särast ja hiilgusest ning mitte küsida, mis ikkagi meie ümber toimub. Nii lihtne on võtta kõike, nagu on, ja lasta asjadel kulgeda omasoodu…
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
[email protected]
